"Kuues" - Bakuriani, Chobiskhevi

Bakurianis päev enne matka borši söömas

Peter soovis kangesti minna matkama. Otsustasin, et lähen kaasa, vaatan ja õpin slovakilt, kuidas mägedes käituda. Sõitsime Bakuriani suusakuurorti. Kaugustes olevad mäetipud olid lumised, kuid muidu oli lihtsalt maa härmas ja veelombid jääkaanega kaetud. Linnas pole veel ühtegi suusaturisti, kõik seisab tühjana. Maršutka peal kohtasime ühte naist, kes omas Bakurianis hostelit. Läksime koos tema juurde. Ta ütles, et nad ootavad abikaasaga üht turistigruppi Jaapanist, mis peaks varsti saabuma. Majja astudes pakkus abikaasa meile kohe oma televiisorist Bruce Lee filmi vaadata, mille ta oli jaapani turistide jaoks valmis pannud. Kindlasti veidi rassistlik lähenemine jaapanlastele, aga armas iseenesest. Veel enne magamaminekut jääkülmas toas, avastasime Peteriga, et vaatasime kaarti veidi valesti ja planeeritud matk on arvatud 12 km asemel hoopis 25 km. Matkaraamatu arvestuste kohaselt peaks see võtma aega 9 tundi. Otsustasime kohe esimeste päikesekiirte saatel teele asuda, kuna iga minut päevavalgust oli arvel. Hommikul oli kõik jäätunud ja härmas, kuid päeval läks päris soojaks. Tegemist ei olnud märgistatud matkarajaga, tuli minna lihtsalt ilmakaarte järgi läbi mägimetsa. Teekond koosnes põhimõtteliselt 4st checkpoint´ist: Andeziti küla, Thori küla, Dabatszvali järved ja Chobiskhevi küla. Matkaraamat hoiatas: „Abi palumisel, ärge usaldage mehi nimega Levan!“. Kui esimese külani viis veel autotee, siis järgmine küla, Thori, asus juba 10 km kaugusel viimasest autoteest. Sinna jõudmiseks oli 2 võimalust: jalutada või ZIL-131, millel olid ketid ümber rataste. Küla rajati 200 aastat tagasi ukrainlaste poolt ning oli säilinud tänapäevani enamvähem samasugusena. Elanike eluolu ei olnud suurt muutunud. Kõik inimesed, keda olime kohanud nägid väga vanad ja väsinud välja, kuigi paljudel olid väiksed lapsed käevangus. Üks naine tundus isegi täiesti kindlalt rase, kuigi nägi välja umbes 50-aastane. Raske elu oli jätnud oma jälje.

Laisad sead ja ZIL-131

Küsisime tihti kohalike käest teed, sest teine pool teekonnast leidis aset asustuseta piirkonnas. Loomulikult puuduvad nendel keskaegsete elukommetega inimestel igasugused arusaamad vahemaadest ja ka enda kodukoha kaarti nägid paljud vist esimest korda. Aga sellega olime juba leppinud, õnneks on alati kõik väga sõbralikud ja külalislahked. Pärast Thori küla, otsides järvi, polnud me juba mitu tundi inimesi näinud ja tundus üsna kõhe jätkata tundmatus suunas. Äkitselt ilmus pika rohu vahelt välja koer. Välimuse järgi oli näha, et tegemist ei ole hulkuva koeraga. Ta tuli üsna lähedale ja lidus siis jälle kaugusesse, kus teda ootas püssiga mees. Arvasin, et tegemist on metsavahiga, kuid oli hoopis jäneseid jahtiv jahimees. Tema käest saime just hädavajaliku informatsiooni, kuna muidu oleksime vales suunas liikunud. Leidsime kaunid järved. Jõudsin selgusele, et mäestikust alla minna on hoopis tülikam kui ülesse. Kõik liigesed hakkavad valutama, kuna põruvad koguaeg üksteise vastu, eriti põlved. Kui lõpuks järgmise asulani jõudsime, olime mõlemad üleni porised, kuid tunne oli hea, sest ligi 30-kilomeetrine teekond mägedes, mida algul sai kardetud, sai lõpuks edukalt läbitud. Järgmised 3 päeva olin täielik invaliid.

Eestlased

30. Novembril oli Eesti saatkonnas vastuvõtt. Külla olid oodatud kõik eestlased Gruusias ja grusiinid, kellel on olnud tihedad suhted Eestiga. Kohale oli tulnud ka päris palju Tartus õppinud vahetusõpilasi. Enamik olid alles hiljuti vahetusprogrammilt naasnud, kuid oli ka vanemaid, kes kandsid nõukogudeaegset teklit. Mõned oskasid isegi eesti keelt rääkida. Inimesi oli kuskil 70ne ringis. Korraldati viktoriin ja anti palju maitsvat eesti toitu. Mul oli just eksam samal ajal kui vastuvõtt algas, seega hilinesin kuskil tund aega. Mul oli aadress paberi peale üles kirjutatud, aga taksojuht ei osanud eriti ladina tähti lugeda. Saatkond asub ühe väikse tänava peal, sellepärast on seda raske leida. Otsisime koos taksojuhiga õiget kohta kuskil 20 minutit, küsitledes tänavapealseid inimesi, kuni lõpuks märkasin eesti lippu lehvimas. Oli tore jälle suurema hulga eestlastega koos olla, kellega sai kodustest asjadest rääkida. 

"Viies" - Kutaisi, Batumi, Sighnaghi

Batumi

Nagu öeldud sai siis ootas jälle ees reis Gruusia teise otsa Batumisse. Seekord proovisime, kuidas oleks seda vahemaad läbida maršutkaga. Rongiga läks aega 9, aga maršutkaga kõigest 6 tundi. Samas on mõlemal liiklusvahendil omad plussid ja miinused. Gruusia rongirööpad on nii viltused, et öö läbi väga umbses kupees rappuda pole kuigi mugav. Maršutkajuhid kipuvad aga jälle kihutama ja mägedes tiirutades võtab vahest südame läikima. Õnneks oli juht kaasavõtnud oma vägevaimad hitikogumikud, mille saatel läks reis libedalt. Vene disko ja Boney M´i kuumad rütmid tekitasid lapsepõlve tunde. Eriti just Batumi maršutkad näevad välja nagu liikuvad diskopallid – nad on kaunistatud eri värvi LED-valgustitega ja muusika on tihti põhjas. Esimese peatuse tegime riigi keskpaigas asuvas Kutaisi linnas. Linna teeb eriliseks fakt, et nüüdsest asub siin parlamendihoone. Gruusia on killustunud autonoomseteks või autonoomsuse poole kalduvateks piirkondadeks, seega on tähtis jagada võimuüksusi riigi peale laiali, kuna kõik kipub kalduma itta ehk Tbilisisse. Kui Tbilisi on oma 1,3 miljoni elanikuga 3 korda suurem kui Tallinn, siis suuruselt järgmised linnad on kõigest Tartu suurused – kõik tulevad pealinna paremat elu otsima. Grusiinid kurdavad küll, et suure klaasist mullikujulise parlamendihoone on Saakašvili mõttetu laristamine, kuid siiski on muutusi näha. Vaid mõned aastad tagasi oli Kutaisis ainult tehased ja suur magalarajoon, nüüd on tekkinud teatrid, kinod, muuseumid ja muud meelelahutus- ja turistiatraktsioonid.

            Kutaisis käisime kohalikus Jurassic Parkis ehk metsatukas, kus oli näha kivistunud dinosauruste jalajälgi. Leidsin ka mõned pirakad „koogid“, võib-olla kuulusid need ka dinosaurustele. Sain ka teada, et Gruusia oli esimene piirkond Euroopas, kuhu rändasid varaseimad homo erectus´ed. Võrreldes eelmise korraga, ma Batumis otseselt midagi uut ei märkand. Linn oli suvehooaja lõppedes nukraks ja tühjaks jäänud. Kesksuvel ei pidavat saama sammugi astuda, sest kõik tänavad kubisevad inimhordidest. Me ööbisime gruusia tüdruku Keti vanaema juures, kes juhtumisi pidas hostelit. Vanaema tegi ise kõigile süüa. Proovisime erinevaid koduseid versioone gruusia toitudest. Veendusin, et gruusia vanaemad on väga sarnased eesti vanaemadega. Ta tiirutas ümber meie ja kamandas: „Võtke juurde, võtke juurde, pange suhkrut juurde, te olete nii kõhnad, te olete nii tagasihoidlikud, võtke juurde, võtke juurde!“ Päevadel oli sooja kuskil 25 kraadi ja päikese käes hakkas üsna palav. Õhtul hakkas aga tõeline troopiline vihmahoog. Äike ja kõuemürinad olid kõrvulukustavad ja vihma sadas tõepoolest oavarrest. Elekter ja soe vesi läksid ära.

            Reedel otsustasin minna gruusia Veronasse ehk kohalikku armastuslinna Sighnaghisse. See asub riigi idaosas.  Saakašvili on linna viimaste aastatega täielikult renoveerinud ja muutnud ta suureks turistiatraktsiooniks. Linnal oli peaaegu täielikult säilinud 4km keskaegset linnamüüri koos 23 torniga. Ta asub mäe otsas ning seega peaksid vaated olema kaunid. Kahjuks oli sel päeval just paks udu linnale laskunud. Ilusa ilmaga peaks kõrgematest tornidest nägema lausa Dagestani. Minule jahe mägedeilm ja niiske udu meeldisid, sest lõpuks võisin tunda sügis-tunnet südames. Kui Batumis võis külateede ääres korjata mandariine, siis Sighnaghis korjasin puu otsast granaatõunu, mis muidu on päris kallid. Paljudel majadel on ka hurmaapuud peaaegu küpsete viljade raskuse all lookas. Tegin vea, kui üritasin toorest hurmaad süüa. See peab olema peaaegu punane ja äärmiselt pehme vastasel juhul juhtub järgmine stsenaarium – kogu suu tõmbub kuivaks, huuled jäävad kinni, hambad krigisevad, suus on mahl, mis paneb neelatama, aga miski ei liigu alla, kõik jääb kurku kinni, isegi pärast poolt tundi võisin tunda, kuidas midagi on siiski kuskil poolel teel söögitorus. Sighnaghis asub ka Püha Nino haud. Nino oli tüdruk, kes 4.saj tõi ristiusu Gruusiasse. See on nende jaoks suur asi, sest ümberringi on ajalooliselt alati moslemid neid survestanud, seega on ristiusk olnud kui vabastus. Kuna bussi lahkumiseni pealinna oli üks tund aega, siis läksin kohalike lastega jalkat mängima. Nad olid väga õnnelikud ja vaatasid koguaeg suurte silmadega otsa ning jalkat mängisid samuti väga hästi.

Kass, kes magas kuusepuu otsas

            Pühapäeva hommik oli Tbilisis väga külm. Meil polnud veel kütet sisse lülitatud. Kuidagi jäi Peteriga plaan teha hommikusöögiks kana. Ta ostis turu pealt äsjatapetud kana. Lootsime, et kana on ikka puhastatud, kuid ei, kõik oli veel olemas. Eemaldada tuli jalad, kael, kogu sisikond, Googel aitas kindlaks määrata, mis võib miski organ olla. Ahjuga oli teine probleem. Keegi ei julge seda kasutada, sest kord oli meil väike tulekahju juba seal. Tegemist on kõige vanema gaasipliidiga, mida ma olen näinud. Ahjul on ainult üks režiim – tuli. Isegi leegi suurust ei anna reguleerida. Kana erines totaalselt supermarketite omadest, millel on suur rind ja palju liha. Tollel oli äärmiselt paks nahk ja liha hoopis teistsugune. Jahe ilm, ahjukana aroom – kogu see hubane tekitas mul tahtmise jõululaule lasta. Nende saatel oli tunne mõnus, aga samas hakkas ka kahju, et ma ei saa see aasta enda kodus jõule vastu võtta.     

Neljas - Tbilisi

Vaade magalarajoonile Tbilisi Sea juurest.

 Nüüd olen Gruusias olnud juba kuu aega. Tunnen, et vene keel läheb koguaeg paremaks, selle üle on mul kõige parem meel. Viimase nädala jooksul on Tbilisis nähtud väga huvitavaid ja absurdseid asju. Üks nendest momentidest oli Bera kontsert. Kes on Bera (tema pilt)? Miljardärist peaministril Bidzina Ivanisvhilil on 4 last. 2 nendest on albiinod. Bera Ivanishvili on 18-aastane albiinost räppar, kes oma isa majandusliku toetusega on teinud endale kallid muusikavideod ja reklaamid ning on selle kaudu saavutanud üleriigilise tuntuse. Tema lumivalged juuksed hakkavad silma reklaamplakatitel linnatänavatel ja internetis. Tema üks vaimuüllitis kannab pealkirja „Georgian Dream“. Niimoodi nimetas ka tema isa oma kuu aega tagasi võidukaks osutunud partei. Tänutäheks edukate valimiste eest otsustas Ivanishvili grusiinidele kinkida oma poja tasuta kontserdi. Sündmus leidis aset kõige suuremal jalgpalliväljakul. Vaatepilt, mis kontserdile minnes avanes oli müstiline – Inimesed kõndisid hordidena autoteedel, metroo oli rahvast umbes. Staadion on kohutavalt suur, kuid siiski oli see pilgeni inimestest pungil, mitte kuidagi ei pääsenud isegi piiluma, mis all laval toimub. Suure trügimise järel võttis tohutu rahvamassi nägemine mind tummaks. Inimhulk meenutas mulle Harry Potteri vist neljandas osas toimunud lendluudpalli maailmameistrivõistlusi. See oli tõeline ajupesu massidele. Kuidas mitte armastada oma peaministrit, kui ta jagab tänavatel tasuta T-särke ja korraldab suurejoonelisi kontserte. Lõpetuseks oli ka 15 minutiline vägev ilutulestik, mida ma kuulsin juba kodus olles, sest gruusiakeelset räppi ei kannata väga üle poole tunni. Arvatakse, et kohal käis tugevalt üle 100 tuhande inimesi. Eesti Madonna kontseril käis 70 tuhat inimest, Metallica rekordilisel kontserdil 78 tuhat pealtvaatajat. Ivanishvili plaan töötas 100-protsendiliselt.

Väävlisaunade tagant avanev vaatepilt 

Kosk keset vanalinna

Külastasin vahepeal ka Tbilisi loomaaeda. Tean, et paljudele ei meeldi loomi näha vangistatuna. Siinne loomaaed on sellistele inimestele tõeline õudusunenägu. See asub suhteliselt keset linna, täpselt kiirteede viaduktristmiku kõrval. Mõned aastad tagasi, kriisiaegadel, kui ka grusiinidel endil olid kõhud tühjad, olevat loomad kannatanud üpriski palju. Nüüd on olukord parem, kuid siiski ei sooviks siukest elukohta ühelegi eluvormile. Ilusama mälestuse sain jalgpallimatšilt, mida jälgisin VIP loožist. Nimelt saab eesti saatkond tasuta pileteid Tbilisi Dinamo mängudele, kuna nende kaudu on paljud grusiinid saanud Eestisse mängima. Saatkonna üks töötaja teatas, et tal on piletid tulevaseks mänguks ja nii istusimegi mõne aja pärast eestlastega luksuslikel istmetel, nautides nöbgu kõrvale tasuta sööke, magustoite ja jooke. 

Käes oligi juba oktoobrikuu lõpp ja selle jättis eredalt meelde Halloweeni öö. Otsustasime kõikide tuttavate Tbilisi international inimestega korraldada Halloweeni peo. Enamuste jaoks oli see esimene sellelaadne üritus, kuid ameerika vahetusõpilane selgitas ära kõik reeglid, kombed ja talitused. Lõpuks oli meil hostelis kokku kuskil 30 inimest, kes said kõik omavahel ilusasti läbi. Kuulda sai huvitavaid lugusid teiste kogemustest. Grusiinid rääkisid, et 3 aastat tagasi peksti Halloweeni tähistavad noored tänaval läbi. Maruusklikud seostavad sellist morbiidset püha loomulikult satanismiga, seega on konflikte esinenud palju. Kuid linnapeal oli näha hulganisti kostüümides inimesi, nii et läänelikud mõtteviisid on jõudnud paljudeni. Baaris, kuhu pärast peolised suundusid, puhkes suur kaklus. Põhjuseks polnud vist midagi religioosset, vaid pigem lihtsalt väga purjus inimesed. Igatahes lendas ühel hetkel suur rusikas mu kõrval seisnud grusiini näkku. Mees ei jõudnud veel hoobist pikaligi kukkuda, kui uus tabamus tabas teda otse hambusse. Ümbritsevad mehed hüppasid kõik üksteisele kallale, mitmed inimesed peksid ühte meest põrandal, osad loopisid niisama toole kaklejate suunas. Tundus, et mõned ei teadnud, mille üle võitlus käib ja tahtsid lihtsalt jõudu proovida. 

Tbilisi Sea-kandi kohalikud spordimehed võrkpalli tagumas

Homme ootab ees retk taaskord Batumi poole. Külastame ka Kutaisi linna, kuhu kolis Gruusia parlament, ning väiksemaid vaatamisväärsusi Batumi ümbruses. Reisi korraldavad kohalikud Erasmuse organisatsiooni juhid, seega saab olema huvitav, kuna ju nad siis teavad, mida näidata J, ma loodan.

Jalkpalliväljaku VIP loožis 

Vanalinn ja Narikala kindlus

"Kolmas" - Davit Gareji

Vaade Aserbaidžaanile

Ühel hommikul kutsuti meid vastuvõtule Eesti saatkonda. Asutus ei asunud eriti ilusas piirkonnas. Ümberringi olid lagunenud elumajad ja tagaplaanil suured paneelelamud. Meie sihtkohta varjas kõrge müür. Kui meid väravast sisse lasti avanes vaade suurele villale. Sisse astudes jäi suu lausa lahti - avarad ruumid, põrandad ja trepp tundusid nagu oleksid paekivist tehtud. Tõeline mõis. Saatkonnas töötas 3 eesti ametnikku, kes pakkusid kohvi ja rääkisid natuke juttu. Neil oli kaaslaseks ka üks kassike, kelle päästis tänavalt raamatu "Minu Gruusia" autor, ajal kui ta töötas saatkonnas. Mehed lubasid ükskord sauna meid kutsuda ja ka muudest üritustest teada anda. Rääkisin neile ka mind tülitanud eestlasest, keda mainisin eelmises postituses. Nad olid ka ise tema äriga kursis ja kinnitasid, et too sell peaks nädala pärast Eestisse tagasi minema. Gruusia on ikka ajast aega ligimeelitanud Eesti ärimeeste koorekihi.

David Gareja

Kass, kes
turistidelt süüa nurus

Nädalavahetusel otsustasime minna David Gareja kloostrite juurde. Tegemist on Aserbaidžaani piiril asuva mäeahelikuga, kuhu tuhat aastat tagasi mungad endale indaani asulat meenutavad kodud uuristasid. Tbilisist võtsime maršutka, mis viis meid punkti, kust edasi saab ainult taksodega sõita. Taksod on Gruusias hämmastavalt odavad, kuigi bensiin on sama kallis kui Euroopas. Võtsime 2 taksot, mis sõidutasid meid tund aega Aserbaidžaani piiri äärde, ootasid 3 tundi seal ning viisid otse Tbilisisse tagasi poolteist tundi ja kõik see läks ühele inimesele maksma umbes 10 eurot - müstiline. Tartus on paar kilomeetrit 6 eurot. Kogu  teekond kulges läbi mägise maapiirkonna. Taksojuhid olid omavahel sõbrad ja otsustasid väikest sorti võidusõitu pidada. Kord sõitis üks takso teisest mööda, kord vastupidid, sõideti natuke õiges suunavööndis, natuke valel pool, natuke muru peal - nii terve teekonna vältel. Lõpuks plahvatas meie taksol kumm. Taksojuht kargas kiirelt välja, tõmbas pagaasnikust kitsa varukummi ja tungraua ja vaid paari minutiga oli auto uuesti sõidukorras. Taksojuht oli väga ökonoomse sõidustiiliga  -  künka otsa jõudes lülitas ta alati mootori välja ja nii me tegime lihtsalt 130 km/h tunnikiirusega vabalangemisi koguaeg. Olid ka mitmed ohtlikud olukorrad, kus taksojuht oli vastassuunavööndis ja eikuskilt ilmus välja vastutulev auto. Samal ajal kui eurooplaste südamed autos seiskusid, keeras taksojuht, ühes käes sigarett ja teises rool (mõnikord ei olnud sedagi), külma kõhuga auto tagasi õigele rajale. Kuid mingis mõttes vajab siinne liiklus taolist juhti. Euroopaliku sõidustiiliga ei jõua kuigi kaugele. Gruusias on palju madusid. David Garejas on neid kõige rohkem, kuna tegemist on kõrbelise piirkonnaga. Minu mäletamist mööda pidi neid olema kuskil 48 erinevat liiki. Õnneks ei ole neil enam kõige aktiivsem aastaaeg ja minu kohtumised piirdusid vaid sisalikega. Kuulujutud räägivad, et samas piirkonnas tehti nõukaajal maomürgist vastumürki, kuid pärast pääsesid laboratooriumist maod valla, segunesid üksteisega ja lõid uusi hübriidliike. Mäe tipus olid ühes servas gruusia sõjaväelased ja teises aseri omad. Gruusia sõdurid olid väga avameelsed ja lubasid endaga pilte teha, aga aseri omad seisid üksinduses. Läksime neid siiski külastama - algul nad kõhklesid, kas meid ligi lasta, kuid siiski tahtsid natuke juttu rääkida, kuna neil tundus nii igav.  Nii sai ka Aserbaidžaanis käidud mõned meetrid - tunne oli hea.

Sisalikupoiss David Garejas

Peteriga mäeharjal

Järgmine päev ütlesid osad, kes olid jäänud hostelisse, et nad olid tundnud maavärinat natuke. Mõni oli  isegi paanikas natuke. Internet väitis, et tõepoolest oli äsja olnud ligi viie magnituudine maavärin. Kuid ka eestis on registreeritud maavärina laadseid olukordi, niiet minus hirmu see ei   tekitanud. Järgmisel
 hommikul istusin köögis, kui äkitselt hakkas tassis vesi liikuma. Vaatasin toas ringi, kuulsin, kuidas taldrikud hakkasid pesurestis kõlisema. Inimesed vaatasid üksteisele otsa, keegi ei lausunud sõnagi. Siis hakkasid juba mööbel ja aknad värisema. Värin kestis võrdlemisi kaua ning tegemist oli tugevama maavärinaga kui eelmisel päeval. See oli esimene kord kui tunnen maavärinat.

Gruusia sõdurite majake

Grupipilt

Teine postitus - Batumi

Tbilisi vaade

10 minutit pärast eelmise postituse valmimist astusin ma rongi peale, mis viis mind Batumisse ehk Gruusia edelaosas Musta mere kaldal asuvasse kuurortlinna. Ma ei olnud kunagi varem Mustas meres ujunud ja enne sügise lõplikku saabumist oli viimane aeg see ära teha. Rong alustas Tbilisist sõitu kell 23:30 ja jõudis varahommikul 7:00 Batumisse. Vagun ja kupee olid täpselt samasugused nagu  Tallinn-Moskva rongil. Samas kupees viibiv gruusia poiss rääkis, et ta onu töötab Eestis saatkonnas ja ainult imelikud lähevad veel praegu ujuma. Batumis läksime kohe hostelit otsima ning saavutasime eesmärgi üsna lihtsalt. Koht oli üsna imelik - majapidamine oli äärest ääreni täis voodinarisid, millelt jõllitasid unised eurooplased. Omanik oli vanem gruusia daam, kellel oli 2 täiskasvanud poega - üks oli grusiin ja teine oli asiaat. Nad magasid kolmekesi elutoas lahtikäiva diivani peal. Vaatamata huvitavale kooslusele oli hind enamvähem normaalne ehk 21 lari (10eurot). Kõik kukkusid kohe jalult uuesti magama ning alles päeva poole läksime sööma ja randa. Rand koosnes ainult lapikutest kividest ja lained olid mõnusalt suured. Imelik oli uuesti päevitama hakata, kui just oli eesti päevitus nagu ära kadunud. Vesi oli soe, aga ikkagi olime sel päeval ainsad ujujad. Järgmine päev oli juba rohkem rahvast. Nagu ma aru saan siis üritatakse Batumist (Bathumi) luua midagi sarnast nagu vanasti oli Suhhumi (Sukhumi), kuhu enam naljalt pääse, kuna asub Abhaasias. Batumis on kõik pooleli. Igalpool on suurejoonelised ehitusjärgus hooned, mille ette on kleebitud plakatid näitamaks, kuidas kunagi maja väljanägema hakkab. Ehitamist on tõesti palju. Kuid isegi pooleliolevad hooned on juba kaetud vägevate valgustitega, mis öö saabudes muudavad linna tõeliseks vaatamisväärsuseks. Kaugelt vaadates jätab Batumi tõelise suurlinna mulje, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et osad nn pilvelõhkujad on ainult terasvõred.

Käisime väga lahedas delfinaariumis. Batumi-reisil olin mina meie Tbilisi hosteli elanikest ainuke eestlane, kuid delfiinišõul istusid minu taga 3 eestlast. Tavaline küsimus tänavatel on heledapäistele inimestele: "otkyda või?" ja kui vastad "iz Estonii!" lähevad gruuslastel silmad tihti suureks ja neile meenub mingi jutt Eestiga seoses. Isegi kui tüdrukud mainivad, et nad on leedust, siis viivad grusiinid jutu kuidagi Eesti peale. Paljud neist olid nõukaajal Eestis sõjaväes. Batumis ütles mulle üks gruusia vanamees puhtas eesti keeles: "Tule siia? Ruttu, ruttu!" Ta isegi ei mäletand, mida see tähendas, aga lause oli siiani ilusasti meeles. Mainimist väärib ka veel Batumi botaanikaaed. Mina ootasin ühte klaasist maja, nagu Eestis botaanikaaiad välja näevad. Kuid tegelikult see endast üle 100 hektari suurust mägismaastikku, mis koosnes erinevatest maailmametsa piirkondadest. Näiteks: nüüd sisened Austraalia metsa, siit algab Himaalaja ning varsti paistab Mehhiko metsavöönd. 

Nüüd olen jälle tagasi Tbilisis. Mis siin vahepeal toimunud on? Kohtasin baaris väga lahedat kahte eestlast Kaupot ja Helenit. Eestlasele võib siin lihtsalt otsa vaadata, ja on kohe teada, et tegemist ei ole lätlase, ega soomlasega. Teiste vahetusõpilastega oli meie hostelis väike kokkusaamine ja tutvumine, aga kooli peal tegelikult heledad inimesed kõik juba üksteist ja ühise keele leidnud. Üks tüdruk on ameerikast, üks soomest, veel leedukaid, poolakaid. Siiamaani on Eesti üle tulnud ainult uhkust tunda, kuid sama päeva õhtul, kui läksime linna peale, sadas mulle kaela üks imelik tüüp: "Kuule sa oled Eestist, eks?" Tal olid kõõrdis silmad ja parajalt tüse kehaehitus. Ma teadsin kohe, et siit tuleb midagi imelikku, sest sellist kõõrakat ei saaks keegi usaldada. "Nojah, mis siis?" küsisin ma. "Kuule mees sa päästsid mu elu praegu!" visates samal ajal oma visiitkaardi lauale "tähendab ma olen väikeettevõtja ja ma pole ühtegi eestlast nädalaid kohanud, ma olen siin riigis eksinud, aita mind välja?" Nagu ma olen maininud liigub siin eestlasi iga nurga peal, niiet ta pidi mind pidama üsna lolliks. "Luba ma kannan raha su kontole ja sa võtad mu nimel välja, sa saad 100 lari kohe vahelt!" See kõlas nii labaselt, et ma tahtsin küsida, ega ta Nigeeriast tegelikult pärit pole? Tõusin kohe püsti ütlesin, ütlesin, et ei aitäh ma ei soovi osaleda sellises tehingus. Mees palus veel tükk aega, kuigi ma juba ammu ignoreerisin teda. Ta oli kadunud umbes 10 minutit, kui ta tuli tagasi ja ütles: "Kuule sa oled ikka tõeline persevest küll, hale pederast sa oled, ei aita teist eestlast hädast välja, ma olen kadunud mees, ja sina ei tule appi, ausalt mine perse, sa pole eestlane, tänud mitte millegi eest!" ... Nojah leidub igasuguseid, üldiselt on siiski kõik ülimalt positiivne, see oli lihtsalt minu esimene negatiivne emotsioon. Samal ajal kui mina Batumis olin, käisid teised eestlased Ida-Gruusia Kahheti piirkonnas (Kakheti), kus nad said jutu järgi osaks tõelisest gruusia supra´st ehk veinijoomisest ja pidulikust söömaajast. Kuid üldiselt olid nad õnnelik ka selle üle, et autosõidu lihtalt üle elasid.

Lõpetuseks mainin, et ma ei teadnud varem, et meil on hiired, kuid öösiti ei karda nad tähelepanu.   Mõned pildid varasematest päevadest :

Mstkhetas

Marioniga metroos

Voskoboinikovi nimi selges gruusia keeles väravalööjate nimekirjas

Esimene - Tbilisi, Mskhetha

See on siis minu elu esimene blogi sissekanne ning kohe Gruusia kohta. Tegelikult plaanisin juba varem siia kirjutada, aga alguses on ikka ajad kiired, seega hõlmab esimene sissekanne pikemat ajaperioodi kui järgnevad kirjutised. Tallinnast lahkusin lennukiga Tbilisi poole kell 23:40. Lend kestis 3 tundi, kuid ei tundunud pikk. Esimesest korda elus ei läinud mul kõrvad lennukis lukku maandumisel. Selle võis tingida Estonian Airi hea kvaliteet või põhjus, et minust vaid mõni iste eespool istusid Indrek Tarand, Juku-Kalle Raid ja Silver Meikar, kes tulid Gruusiasse valimisi vaatlema. Minust mõni iste tagapool istus Sten-Timmu Sokk, kes sellest hooajast otsustas jätkata oma korvpallikarjääri Tbilisi Olimpi  meeskonnas. Lennuki pealt maha tulles uuriti uuesti passid pingsalt läbi, vaadati kurjalt otsa, kuid juba hetk hiljem ulatati naerusuiselt mulle pudel veini. Kõndisin koguaeg Tiit Soku poja sabas, et mitte ära eksida, olgugi, et lennujaam ei olnud suur ja keeruline. Mind ootasid nimesildiga kaks tüüpilist grusiini, kes sõidutasid mu hostelisse. Vana Opel sõitis 120 km/h ja turvavööd puudusid, aga see on siin tavaline, ning pärast nägemast valimiste tähistamisega seotud sõidustiile, siis ei üllata mind enam miski. Eestlanna Marion oli juba ennast keset ööd ülesse ajanud, et mulle hosteli ukse peale tulla. Ta näitas mulle põhilised asjad kähku ära ja üldse olen ma talle väga tänulik, et ta aitas ka eelnevalt asju ajada. Esimene päev läksime kohe kõikide hosteli kaaslastega reisile Mskhetasse ehk vanasse Gruusia pealinna. Katsetasin ära nii metrooga, kuid ka ka marshutkaga sõitmise. Proovisin esimest korda hinkaale (khinkali) ehk gruusia üht kuulsamat toitu, mis kujutab endast suurt pelmeeni. Selle söömist ei ole ma pärast nädalat aega täielikult omandanud ja ikka suudan kõik ümbruse ära lagastada ja siis teised narrivad :). Meie hostel on täielikult 10 vahetusüliõpilase päralt. Mina olen kahe laheda slovakia poisiga oma toas ning ülejäänud seltskonna moodustavad 2 eesti ja 4 leedu tüdrukut ning üks sakslanna. Enamasti on majas ka grusiinlanna Nona, kes korraldab siinset majapidamist või pakub lihtsalt head seltskonda. Tagasivaadates on päevad ja sündmused segamini läind, kuid nüüdseks olen kaks korda käinud Tbilisi vanalinnas asuva Deda ehk gruusia ema kuju juures, sealhulgas sõitnud ka kiire rippraudteega, mis pakub Tbilisi linnatuledest fantastilise vaate.

Ühel päeval läksime slovaklase Ivaniga kahekesi otsima Kilpkonna järve (Kus Tba). Teine slovakkia poiss oli läinud vahepeal leedu tüdrukutega läinud Kazbeki mägedesse matkama. Vaatamata Ivani perfektsele venekeele oskusele suutsime siiski kuskile mahajäetud parki ära eksida, kuid õnneks ei kohanud me ühtegi kurja hulkuvat koera. Neid on siin kõikjal, kuid siiamaani on kõik väga leebed ja armsad olnud. Kuuma päikese käes lonkisime ühe mäe tippu, et ümbruskonnast parem ülevaade saada. Lõpuks mõistsime enamvähem, mis suunas peaksime liikuma, kuid palavuse tõttu hääletasime end auto peale, mis viis meid sihtkohta. Lootsime seal ujuda, kuid peale seda kui ma ühe korra vees käisin tuli üks mootorpaadiga on, kes vibutas sõrme. Gruuslased ütlesid, et järv on natuke must ja sellepärast seal ei ujuta, kuid seni ei ole ma mingit löövet saand. Iseenesest oli tegemist armsa kohaga, kuhu pidavat paarikesed kogunema. Nägime ka ise kaht särgita kuju vanas Ladas askeldamas. Ivaniga käisime ka kohalikku jalgpallimatši vaatamas. Nimelt mängib Dinamo Tbilisi meeskonnas eesti ründaja Vladimir Voskoboinikov, sellest oli tingitud ka huvi mängu vastu. Staadion oli ehitatud 55 tuhandele pealtvaatajale, kuid vaatamas oli umbes Kuressaare staadioni tribüüni jagu inimesi, kuid mulje oli ikkagi võimas. Üks grusiin suudab teha samapalju häält kui 50 eestlast. Siit saab kohe teha sujuva ülemineku järgnevasse teemasse - valimised.

Iga gruuslane otsustas 1. oktoobri õhtul autoga signaalitades läbi kesklinna sõita. Pilte sellest kõigest võis näha ka Postimehes. Kokku umbes 3 päeva järjest oli siin kõige levinumaks sõidustiiliks 2 inimest täielikult aknast väljas, kes lehvitasid suuri lippe, üks sõber katusel ja kaks tükki taga imeväel pagažnikul püsides, samal ajal kui auto kihutab 60-ne kilomeetrise tunnikiirusega. Mitmed tuhandeid tbilisilasi kogunes linna keskväljakule, et tähistada valimistulemusi. Poliitilise olukorra selgitamiseks võiks kirjutada eraldi sissekande, kuid üldjoontes peab nüüd juba 9 aastat presidendiametit pidanud Saakašvili ametipulga üleandma multimiljardärist Ivanishvilile.

Gruusias on elu põnev, ükski päev pole kellegi jaoks rutiin, kunagi ei tea inimesed, mida võib homne tuua. Kas jääb midagi jälle ära, lükkub edasi või sünnib hoopis spontaanselt. Üks kõige huvitavam asi siinse elu juures on uute inimestega kohtumine, kes on pärit hoopis teisest kultuuriruumist, kui enamus eurooplasi. Neil on omad väärtused ja lähemisnurgad elule. Peale grusiinlaste olen kohanud iraanlast, ameeriklasi, singapurlast, prantslast, indialast ja palju teisi rahvusesindajaid. Tänavatel võib üsna tihti kohata ka teisi eestlasi jutustamas, kuid seni ei ole ma niisama nende juurde teretama läinud. Jutt on vist suht pikaks läinud ja kui nii jätkan, ei viitsi keegi seda lugeda. Lõppsõnaks määran huvilistele ära kolme liiki hulguseid tänavatelt. Kassid, koerad ja mustlased. Arvasin enne, marutaudis koer võib olla neist kõige ohtlikum, kuid mustlane on midagi hoopis hullemat. Juba kolm korda olen pidanud käe külge rippuma jäänud mustlaslapse mitu meetrit kaasas vedama, kuni ta lõpuks lahti laseb. Nad magavad keset tänavaid, ujuvad purskaevus, hüüavad: "Give me money!!!" ning haaravad eurooplastelt ümbert kinni. Kokku olen siin nüüd viibinud nädal aega, Gruusia on vapustav maa, mis on täidetud väga heasüdamlike inimestega, kes on uhked on ainulaadse kultuuri ja kodumaa üle. Pilte ma ei jõudnud panna, kuna upload on nii aeglane, aga kindlasti täiendan.