"Kolmas" - Davit Gareji

Vaade Aserbaidžaanile

Ühel hommikul kutsuti meid vastuvõtule Eesti saatkonda. Asutus ei asunud eriti ilusas piirkonnas. Ümberringi olid lagunenud elumajad ja tagaplaanil suured paneelelamud. Meie sihtkohta varjas kõrge müür. Kui meid väravast sisse lasti avanes vaade suurele villale. Sisse astudes jäi suu lausa lahti - avarad ruumid, põrandad ja trepp tundusid nagu oleksid paekivist tehtud. Tõeline mõis. Saatkonnas töötas 3 eesti ametnikku, kes pakkusid kohvi ja rääkisid natuke juttu. Neil oli kaaslaseks ka üks kassike, kelle päästis tänavalt raamatu "Minu Gruusia" autor, ajal kui ta töötas saatkonnas. Mehed lubasid ükskord sauna meid kutsuda ja ka muudest üritustest teada anda. Rääkisin neile ka mind tülitanud eestlasest, keda mainisin eelmises postituses. Nad olid ka ise tema äriga kursis ja kinnitasid, et too sell peaks nädala pärast Eestisse tagasi minema. Gruusia on ikka ajast aega ligimeelitanud Eesti ärimeeste koorekihi.

David Gareja

Kass, kes
turistidelt süüa nurus

Nädalavahetusel otsustasime minna David Gareja kloostrite juurde. Tegemist on Aserbaidžaani piiril asuva mäeahelikuga, kuhu tuhat aastat tagasi mungad endale indaani asulat meenutavad kodud uuristasid. Tbilisist võtsime maršutka, mis viis meid punkti, kust edasi saab ainult taksodega sõita. Taksod on Gruusias hämmastavalt odavad, kuigi bensiin on sama kallis kui Euroopas. Võtsime 2 taksot, mis sõidutasid meid tund aega Aserbaidžaani piiri äärde, ootasid 3 tundi seal ning viisid otse Tbilisisse tagasi poolteist tundi ja kõik see läks ühele inimesele maksma umbes 10 eurot - müstiline. Tartus on paar kilomeetrit 6 eurot. Kogu  teekond kulges läbi mägise maapiirkonna. Taksojuhid olid omavahel sõbrad ja otsustasid väikest sorti võidusõitu pidada. Kord sõitis üks takso teisest mööda, kord vastupidid, sõideti natuke õiges suunavööndis, natuke valel pool, natuke muru peal - nii terve teekonna vältel. Lõpuks plahvatas meie taksol kumm. Taksojuht kargas kiirelt välja, tõmbas pagaasnikust kitsa varukummi ja tungraua ja vaid paari minutiga oli auto uuesti sõidukorras. Taksojuht oli väga ökonoomse sõidustiiliga  -  künka otsa jõudes lülitas ta alati mootori välja ja nii me tegime lihtsalt 130 km/h tunnikiirusega vabalangemisi koguaeg. Olid ka mitmed ohtlikud olukorrad, kus taksojuht oli vastassuunavööndis ja eikuskilt ilmus välja vastutulev auto. Samal ajal kui eurooplaste südamed autos seiskusid, keeras taksojuht, ühes käes sigarett ja teises rool (mõnikord ei olnud sedagi), külma kõhuga auto tagasi õigele rajale. Kuid mingis mõttes vajab siinne liiklus taolist juhti. Euroopaliku sõidustiiliga ei jõua kuigi kaugele. Gruusias on palju madusid. David Garejas on neid kõige rohkem, kuna tegemist on kõrbelise piirkonnaga. Minu mäletamist mööda pidi neid olema kuskil 48 erinevat liiki. Õnneks ei ole neil enam kõige aktiivsem aastaaeg ja minu kohtumised piirdusid vaid sisalikega. Kuulujutud räägivad, et samas piirkonnas tehti nõukaajal maomürgist vastumürki, kuid pärast pääsesid laboratooriumist maod valla, segunesid üksteisega ja lõid uusi hübriidliike. Mäe tipus olid ühes servas gruusia sõjaväelased ja teises aseri omad. Gruusia sõdurid olid väga avameelsed ja lubasid endaga pilte teha, aga aseri omad seisid üksinduses. Läksime neid siiski külastama - algul nad kõhklesid, kas meid ligi lasta, kuid siiski tahtsid natuke juttu rääkida, kuna neil tundus nii igav.  Nii sai ka Aserbaidžaanis käidud mõned meetrid - tunne oli hea.

Sisalikupoiss David Garejas

Peteriga mäeharjal

Järgmine päev ütlesid osad, kes olid jäänud hostelisse, et nad olid tundnud maavärinat natuke. Mõni oli  isegi paanikas natuke. Internet väitis, et tõepoolest oli äsja olnud ligi viie magnituudine maavärin. Kuid ka eestis on registreeritud maavärina laadseid olukordi, niiet minus hirmu see ei   tekitanud. Järgmisel
 hommikul istusin köögis, kui äkitselt hakkas tassis vesi liikuma. Vaatasin toas ringi, kuulsin, kuidas taldrikud hakkasid pesurestis kõlisema. Inimesed vaatasid üksteisele otsa, keegi ei lausunud sõnagi. Siis hakkasid juba mööbel ja aknad värisema. Värin kestis võrdlemisi kaua ning tegemist oli tugevama maavärinaga kui eelmisel päeval. See oli esimene kord kui tunnen maavärinat.

Gruusia sõdurite majake

Grupipilt