Gruusia 2012: Teine postitus

Tbilisi vaade

10 minutit pärast eelmise postituse valmimist astusin ma rongi peale, mis viis mind Batumisse ehk Gruusia edelaosas Musta mere kaldal asuvasse kuurortlinna. Ma ei olnud kunagi varem Mustas meres ujunud ja enne sügise lõplikku saabumist oli viimane aeg see ära teha. Rong alustas Tbilisist sõitu kell 23:30 ja jõudis varahommikul 7:00 Batumisse. Vagun ja kupee olid täpselt samasugused nagu Tallinn-Moskva rongil. Samas kupees viibiv gruusia poiss rääkis, et ta onu töötab Eestis saatkonnas ja ainult imelikud lähevad veel praegu ujuma. Batumis läksime kohe hostelit otsima ning saavutasime eesmärgi üsna lihtsalt. Koht oli üsna imelik - majapidamine oli äärest ääreni täis voodinarisid, millelt jõllitasid unised eurooplased. Omanik oli vanem gruusia daam, kellel oli 2 täiskasvanud poega - üks oli grusiin ja teine oli asiaat. Nad magasid kolmekesi elutoas lahtikäiva diivani peal. Vaatamata huvitavale kooslusele oli hind enamvähem normaalne ehk 21 lari (10eurot). Kõik kukkusid kohe jalult uuesti magama ning alles päeva poole läksime sööma ja randa. Rand koosnes ainult lapikutest kividest ja lained olid mõnusalt suured. Imelik oli uuesti päevitama hakata, kui just oli eesti päevitus nagu ära kadunud. Vesi oli soe, aga ikkagi olime sel päeval ainsad ujujad. Järgmine päev oli juba rohkem rahvast. Nagu ma aru saan siis üritatakse Batumist (Bathumi) luua midagi sarnast nagu vanasti oli Suhhumi (Sukhumi), kuhu enam naljalt pääse, kuna asub Abhaasias. Batumis on kõik pooleli. Igalpool on suurejoonelised ehitusjärgus hooned, mille ette on kleebitud plakatid näitamaks, kuidas kunagi maja väljanägema hakkab. Ehitamist on tõesti palju. Kuid isegi pooleliolevad hooned on juba kaetud vägevate valgustitega, mis öö saabudes muudavad linna tõeliseks vaatamisväärsuseks. Kaugelt vaadates jätab Batumi tõelise suurlinna mulje, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et osad nn pilvelõhkujad on ainult terasvõred.

Käisime väga lahedas delfinaariumis. Batumi-reisil olin mina meie Tbilisi hosteli elanikest ainuke eestlane, kuid delfiinišõul istusid minu taga 3 eestlast. Tavaline küsimus tänavatel on heledapäistele inimestele: "otkyda või?" ja kui vastad "iz Estonii!" lähevad gruuslastel silmad tihti suureks ja neile meenub mingi jutt Eestiga seoses. Isegi kui tüdrukud mainivad, et nad on leedust, siis viivad grusiinid jutu kuidagi Eesti peale. Paljud neist olid nõukaajal Eestis sõjaväes. Batumis ütles mulle üks gruusia vanamees puhtas eesti keeles: "Tule siia? Ruttu, ruttu!" Ta isegi ei mäletand, mida see tähendas, aga lause oli siiani ilusasti meeles. Mainimist väärib ka veel Batumi botaanikaaed. Mina ootasin ühte klaasist maja, nagu Eestis botaanikaaiad välja näevad. Kuid tegelikult see endast üle 100 hektari suurust mägismaastikku, mis koosnes erinevatest maailmametsa piirkondadest. Näiteks: nüüd sisened Austraalia metsa, siit algab Himaalaja ning varsti paistab Mehhiko metsavöönd.

Nüüd olen jälle tagasi Tbilisis. Mis siin vahepeal toimunud on? Kohtasin baaris väga lahedat kahte eestlast Kaupot ja Helenit. Eestlasele võib siin lihtsalt otsa vaadata, ja on kohe teada, et tegemist ei ole lätlase, ega soomlasega. Teiste vahetusõpilastega oli meie hostelis väike kokkusaamine ja tutvumine, aga kooli peal tegelikult heledad inimesed kõik juba üksteist ja ühise keele leidnud. Üks tüdruk on ameerikast, üks soomest, veel leedukaid, poolakaid. Siiamaani on Eesti üle tulnud ainult uhkust tunda, kuid sama päeva õhtul, kui läksime linna peale, sadas mulle kaela üks imelik tüüp: "Kuule sa oled Eestist, eks?" Tal olid kõõrdis silmad ja parajalt tüse kehaehitus. Ma teadsin kohe, et siit tuleb midagi imelikku, sest sellist kõõrakat ei saaks keegi usaldada. "Nojah, mis siis?" küsisin ma. "Kuule mees sa päästsid mu elu praegu!" visates samal ajal oma visiitkaardi lauale "tähendab ma olen väikeettevõtja ja ma pole ühtegi eestlast nädalaid kohanud, ma olen siin riigis eksinud, aita mind välja?" Nagu ma olen maininud liigub siin eestlasi iga nurga peal, niiet ta pidi mind pidama üsna lolliks. "Luba ma kannan raha su kontole ja sa võtad mu nimel välja, sa saad 100 lari kohe vahelt!" See kõlas nii labaselt, et ma tahtsin küsida, ega ta Nigeeriast tegelikult pärit pole? Tõusin kohe püsti ütlesin, ütlesin, et ei aitäh ma ei soovi osaleda sellises tehingus. Mees palus veel tükk aega, kuigi ma juba ammu ignoreerisin teda. Ta oli kadunud umbes 10 minutit, kui ta tuli tagasi ja ütles: "Kuule sa oled ikka tõeline persevest küll, hale pederast sa oled, ei aita teist eestlast hädast välja, ma olen kadunud mees, ja sina ei tule appi, ausalt mine perse, sa pole eestlane, tänud mitte millegi eest!" ... Nojah leidub igasuguseid, üldiselt on siiski kõik ülimalt positiivne, see oli lihtsalt minu esimene negatiivne emotsioon. Samal ajal kui mina Batumis olin, käisid teised eestlased Ida-Gruusia Kahheti piirkonnas (Kakheti), kus nad said jutu järgi osaks tõelisest gruusia supra´st ehk veinijoomisest ja pidulikust söömaajast. Kuid üldiselt olid nad õnnelik ka selle üle, et autosõidu lihtalt üle elasid.

Lõpetuseks mainin, et ma ei teadnud varem, et meil on hiired, kuid öösiti ei karda nad tähelepanu. Mõned pildid varasematest päevadest :