"Viies" - Kutaisi, Batumi, Sighnaghi

Batumi

Nagu öeldud sai siis ootas jälle ees reis Gruusia teise otsa Batumisse. Seekord proovisime, kuidas oleks seda vahemaad läbida maršutkaga. Rongiga läks aega 9, aga maršutkaga kõigest 6 tundi. Samas on mõlemal liiklusvahendil omad plussid ja miinused. Gruusia rongirööpad on nii viltused, et öö läbi väga umbses kupees rappuda pole kuigi mugav. Maršutkajuhid kipuvad aga jälle kihutama ja mägedes tiirutades võtab vahest südame läikima. Õnneks oli juht kaasavõtnud oma vägevaimad hitikogumikud, mille saatel läks reis libedalt. Vene disko ja Boney M´i kuumad rütmid tekitasid lapsepõlve tunde. Eriti just Batumi maršutkad näevad välja nagu liikuvad diskopallid – nad on kaunistatud eri värvi LED-valgustitega ja muusika on tihti põhjas. Esimese peatuse tegime riigi keskpaigas asuvas Kutaisi linnas. Linna teeb eriliseks fakt, et nüüdsest asub siin parlamendihoone. Gruusia on killustunud autonoomseteks või autonoomsuse poole kalduvateks piirkondadeks, seega on tähtis jagada võimuüksusi riigi peale laiali, kuna kõik kipub kalduma itta ehk Tbilisisse. Kui Tbilisi on oma 1,3 miljoni elanikuga 3 korda suurem kui Tallinn, siis suuruselt järgmised linnad on kõigest Tartu suurused – kõik tulevad pealinna paremat elu otsima. Grusiinid kurdavad küll, et suure klaasist mullikujulise parlamendihoone on Saakašvili mõttetu laristamine, kuid siiski on muutusi näha. Vaid mõned aastad tagasi oli Kutaisis ainult tehased ja suur magalarajoon, nüüd on tekkinud teatrid, kinod, muuseumid ja muud meelelahutus- ja turistiatraktsioonid.

            Kutaisis käisime kohalikus Jurassic Parkis ehk metsatukas, kus oli näha kivistunud dinosauruste jalajälgi. Leidsin ka mõned pirakad „koogid“, võib-olla kuulusid need ka dinosaurustele. Sain ka teada, et Gruusia oli esimene piirkond Euroopas, kuhu rändasid varaseimad homo erectus´ed. Võrreldes eelmise korraga, ma Batumis otseselt midagi uut ei märkand. Linn oli suvehooaja lõppedes nukraks ja tühjaks jäänud. Kesksuvel ei pidavat saama sammugi astuda, sest kõik tänavad kubisevad inimhordidest. Me ööbisime gruusia tüdruku Keti vanaema juures, kes juhtumisi pidas hostelit. Vanaema tegi ise kõigile süüa. Proovisime erinevaid koduseid versioone gruusia toitudest. Veendusin, et gruusia vanaemad on väga sarnased eesti vanaemadega. Ta tiirutas ümber meie ja kamandas: „Võtke juurde, võtke juurde, pange suhkrut juurde, te olete nii kõhnad, te olete nii tagasihoidlikud, võtke juurde, võtke juurde!“ Päevadel oli sooja kuskil 25 kraadi ja päikese käes hakkas üsna palav. Õhtul hakkas aga tõeline troopiline vihmahoog. Äike ja kõuemürinad olid kõrvulukustavad ja vihma sadas tõepoolest oavarrest. Elekter ja soe vesi läksid ära.

            Reedel otsustasin minna gruusia Veronasse ehk kohalikku armastuslinna Sighnaghisse. See asub riigi idaosas.  Saakašvili on linna viimaste aastatega täielikult renoveerinud ja muutnud ta suureks turistiatraktsiooniks. Linnal oli peaaegu täielikult säilinud 4km keskaegset linnamüüri koos 23 torniga. Ta asub mäe otsas ning seega peaksid vaated olema kaunid. Kahjuks oli sel päeval just paks udu linnale laskunud. Ilusa ilmaga peaks kõrgematest tornidest nägema lausa Dagestani. Minule jahe mägedeilm ja niiske udu meeldisid, sest lõpuks võisin tunda sügis-tunnet südames. Kui Batumis võis külateede ääres korjata mandariine, siis Sighnaghis korjasin puu otsast granaatõunu, mis muidu on päris kallid. Paljudel majadel on ka hurmaapuud peaaegu küpsete viljade raskuse all lookas. Tegin vea, kui üritasin toorest hurmaad süüa. See peab olema peaaegu punane ja äärmiselt pehme vastasel juhul juhtub järgmine stsenaarium – kogu suu tõmbub kuivaks, huuled jäävad kinni, hambad krigisevad, suus on mahl, mis paneb neelatama, aga miski ei liigu alla, kõik jääb kurku kinni, isegi pärast poolt tundi võisin tunda, kuidas midagi on siiski kuskil poolel teel söögitorus. Sighnaghis asub ka Püha Nino haud. Nino oli tüdruk, kes 4.saj tõi ristiusu Gruusiasse. See on nende jaoks suur asi, sest ümberringi on ajalooliselt alati moslemid neid survestanud, seega on ristiusk olnud kui vabastus. Kuna bussi lahkumiseni pealinna oli üks tund aega, siis läksin kohalike lastega jalkat mängima. Nad olid väga õnnelikud ja vaatasid koguaeg suurte silmadega otsa ning jalkat mängisid samuti väga hästi.

Kass, kes magas kuusepuu otsas

            Pühapäeva hommik oli Tbilisis väga külm. Meil polnud veel kütet sisse lülitatud. Kuidagi jäi Peteriga plaan teha hommikusöögiks kana. Ta ostis turu pealt äsjatapetud kana. Lootsime, et kana on ikka puhastatud, kuid ei, kõik oli veel olemas. Eemaldada tuli jalad, kael, kogu sisikond, Googel aitas kindlaks määrata, mis võib miski organ olla. Ahjuga oli teine probleem. Keegi ei julge seda kasutada, sest kord oli meil väike tulekahju juba seal. Tegemist on kõige vanema gaasipliidiga, mida ma olen näinud. Ahjul on ainult üks režiim – tuli. Isegi leegi suurust ei anna reguleerida. Kana erines totaalselt supermarketite omadest, millel on suur rind ja palju liha. Tollel oli äärmiselt paks nahk ja liha hoopis teistsugune. Jahe ilm, ahjukana aroom – kogu see hubane tekitas mul tahtmise jõululaule lasta. Nende saatel oli tunne mõnus, aga samas hakkas ka kahju, et ma ei saa see aasta enda kodus jõule vastu võtta.