teisipäev, 11. detsember 2012

"Kuues" - Bakuriani, Chobiskhevi




Bakurianis päev enne matka borši söömas
Peter soovis kangesti minna matkama. Otsustasin, et lähen kaasa, vaatan ja õpin slovakilt, kuidas mägedes käituda. Sõitsime Bakuriani suusakuurorti. Kaugustes olevad mäetipud olid lumised, kuid muidu oli lihtsalt maa härmas ja veelombid jääkaanega kaetud. Linnas pole veel ühtegi suusaturisti, kõik seisab tühjana. Maršutka peal kohtasime ühte naist, kes omas Bakurianis hostelit. Läksime koos tema juurde. Ta ütles, et nad ootavad abikaasaga üht turistigruppi Jaapanist, mis peaks varsti saabuma. Majja astudes pakkus abikaasa meile kohe oma televiisorist Bruce Lee filmi vaadata, mille ta oli jaapani turistide jaoks valmis pannud. Kindlasti veidi rassistlik lähenemine jaapanlastele, aga armas iseenesest. Veel enne magamaminekut jääkülmas toas, avastasime Peteriga, et vaatasime kaarti veidi valesti ja planeeritud matk on arvatud 12 km asemel hoopis 25 km. Matkaraamatu arvestuste kohaselt peaks see võtma aega 9 tundi. Otsustasime kohe esimeste päikesekiirte saatel teele asuda, kuna iga minut päevavalgust oli arvel. Hommikul oli kõik jäätunud ja härmas, kuid päeval läks päris soojaks. Tegemist ei olnud märgistatud matkarajaga, tuli minna lihtsalt ilmakaarte järgi läbi mägimetsa. Teekond koosnes põhimõtteliselt 4st checkpoint´ist: Andeziti küla, Thori küla, Dabatszvali järved ja Chobiskhevi küla. Matkaraamat hoiatas: „Abi palumisel, ärge usaldage mehi nimega Levan!“. Kui esimese külani viis veel autotee, siis järgmine küla, Thori, asus juba 10 km kaugusel viimasest autoteest. Sinna jõudmiseks oli 2 võimalust: jalutada või ZIL-131, millel olid ketid ümber rataste. Küla rajati 200 aastat tagasi ukrainlaste poolt ning oli säilinud tänapäevani enamvähem samasugusena. Elanike eluolu ei olnud suurt muutunud. Kõik inimesed, keda olime kohanud nägid väga vanad ja väsinud välja, kuigi paljudel olid väiksed lapsed käevangus. Üks naine tundus isegi täiesti kindlalt rase, kuigi nägi välja umbes 50-aastane. Raske elu oli jätnud oma jälje.

Laisad sead ja ZIL-131



Küsisime tihti kohalike käest teed, sest teine pool teekonnast leidis aset asustuseta piirkonnas. Loomulikult puuduvad nendel keskaegsete elukommetega inimestel igasugused arusaamad vahemaadest ja ka enda kodukoha kaarti nägid paljud vist esimest korda. Aga sellega olime juba leppinud, õnneks on alati kõik väga sõbralikud ja külalislahked. Pärast Thori küla, otsides järvi, polnud me juba mitu tundi inimesi näinud ja tundus üsna kõhe jätkata tundmatus suunas. Äkitselt ilmus pika rohu vahelt välja koer. Välimuse järgi oli näha, et tegemist ei ole hulkuva koeraga. Ta tuli üsna lähedale ja lidus siis jälle kaugusesse, kus teda ootas püssiga mees. Arvasin, et tegemist on metsavahiga, kuid oli hoopis jäneseid jahtiv jahimees. Tema käest saime just hädavajaliku informatsiooni, kuna muidu oleksime vales suunas liikunud. Leidsime kaunid järved. Jõudsin selgusele, et mäestikust alla minna on hoopis tülikam kui ülesse. Kõik liigesed hakkavad valutama, kuna põruvad koguaeg üksteise vastu, eriti põlved. Kui lõpuks järgmise asulani jõudsime, olime mõlemad üleni porised, kuid tunne oli hea, sest ligi 30-kilomeetrine teekond mägedes, mida algul sai kardetud, sai lõpuks edukalt läbitud. Järgmised 3 päeva olin täielik invaliid.


Eestlased
30. Novembril oli Eesti saatkonnas vastuvõtt. Külla olid oodatud kõik eestlased Gruusias ja grusiinid, kellel on olnud tihedad suhted Eestiga. Kohale oli tulnud ka päris palju Tartus õppinud vahetusõpilasi. Enamik olid alles hiljuti vahetusprogrammilt naasnud, kuid oli ka vanemaid, kes kandsid nõukogudeaegset teklit. Mõned oskasid isegi eesti keelt rääkida. Inimesi oli kuskil 70ne ringis. Korraldati viktoriin ja anti palju maitsvat eesti toitu. Mul oli just eksam samal ajal kui vastuvõtt algas, seega hilinesin kuskil tund aega. Mul oli aadress paberi peale üles kirjutatud, aga taksojuht ei osanud eriti ladina tähti lugeda. Saatkond asub ühe väikse tänava peal, sellepärast on seda raske leida. Otsisime koos taksojuhiga õiget kohta kuskil 20 minutit, küsitledes tänavapealseid inimesi, kuni lõpuks märkasin eesti lippu lehvimas. Oli tore jälle suurema hulga eestlastega koos olla, kellega sai kodustest asjadest rääkida. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar