"Kolmas" - Davit Gareji

Vaade Aserbaidžaanile

Ühel hommikul kutsuti meid vastuvõtule Eesti saatkonda. Asutus ei asunud eriti ilusas piirkonnas. Ümberringi olid lagunenud elumajad ja tagaplaanil suured paneelelamud. Meie sihtkohta varjas kõrge müür. Kui meid väravast sisse lasti avanes vaade suurele villale. Sisse astudes jäi suu lausa lahti - avarad ruumid, põrandad ja trepp tundusid nagu oleksid paekivist tehtud. Tõeline mõis. Saatkonnas töötas 3 eesti ametnikku, kes pakkusid kohvi ja rääkisid natuke juttu. Neil oli kaaslaseks ka üks kassike, kelle päästis tänavalt raamatu "Minu Gruusia" autor, ajal kui ta töötas saatkonnas. Mehed lubasid ükskord sauna meid kutsuda ja ka muudest üritustest teada anda. Rääkisin neile ka mind tülitanud eestlasest, keda mainisin eelmises postituses. Nad olid ka ise tema äriga kursis ja kinnitasid, et too sell peaks nädala pärast Eestisse tagasi minema. Gruusia on ikka ajast aega ligimeelitanud Eesti ärimeeste koorekihi.

David Gareja

Kass, kes
turistidelt süüa nurus

Nädalavahetusel otsustasime minna David Gareja kloostrite juurde. Tegemist on Aserbaidžaani piiril asuva mäeahelikuga, kuhu tuhat aastat tagasi mungad endale indaani asulat meenutavad kodud uuristasid. Tbilisist võtsime maršutka, mis viis meid punkti, kust edasi saab ainult taksodega sõita. Taksod on Gruusias hämmastavalt odavad, kuigi bensiin on sama kallis kui Euroopas. Võtsime 2 taksot, mis sõidutasid meid tund aega Aserbaidžaani piiri äärde, ootasid 3 tundi seal ning viisid otse Tbilisisse tagasi poolteist tundi ja kõik see läks ühele inimesele maksma umbes 10 eurot - müstiline. Tartus on paar kilomeetrit 6 eurot. Kogu  teekond kulges läbi mägise maapiirkonna. Taksojuhid olid omavahel sõbrad ja otsustasid väikest sorti võidusõitu pidada. Kord sõitis üks takso teisest mööda, kord vastupidid, sõideti natuke õiges suunavööndis, natuke valel pool, natuke muru peal - nii terve teekonna vältel. Lõpuks plahvatas meie taksol kumm. Taksojuht kargas kiirelt välja, tõmbas pagaasnikust kitsa varukummi ja tungraua ja vaid paari minutiga oli auto uuesti sõidukorras. Taksojuht oli väga ökonoomse sõidustiiliga  -  künka otsa jõudes lülitas ta alati mootori välja ja nii me tegime lihtsalt 130 km/h tunnikiirusega vabalangemisi koguaeg. Olid ka mitmed ohtlikud olukorrad, kus taksojuht oli vastassuunavööndis ja eikuskilt ilmus välja vastutulev auto. Samal ajal kui eurooplaste südamed autos seiskusid, keeras taksojuht, ühes käes sigarett ja teises rool (mõnikord ei olnud sedagi), külma kõhuga auto tagasi õigele rajale. Kuid mingis mõttes vajab siinne liiklus taolist juhti. Euroopaliku sõidustiiliga ei jõua kuigi kaugele. Gruusias on palju madusid. David Garejas on neid kõige rohkem, kuna tegemist on kõrbelise piirkonnaga. Minu mäletamist mööda pidi neid olema kuskil 48 erinevat liiki. Õnneks ei ole neil enam kõige aktiivsem aastaaeg ja minu kohtumised piirdusid vaid sisalikega. Kuulujutud räägivad, et samas piirkonnas tehti nõukaajal maomürgist vastumürki, kuid pärast pääsesid laboratooriumist maod valla, segunesid üksteisega ja lõid uusi hübriidliike. Mäe tipus olid ühes servas gruusia sõjaväelased ja teises aseri omad. Gruusia sõdurid olid väga avameelsed ja lubasid endaga pilte teha, aga aseri omad seisid üksinduses. Läksime neid siiski külastama - algul nad kõhklesid, kas meid ligi lasta, kuid siiski tahtsid natuke juttu rääkida, kuna neil tundus nii igav.  Nii sai ka Aserbaidžaanis käidud mõned meetrid - tunne oli hea.

Sisalikupoiss David Garejas

Peteriga mäeharjal

Järgmine päev ütlesid osad, kes olid jäänud hostelisse, et nad olid tundnud maavärinat natuke. Mõni oli  isegi paanikas natuke. Internet väitis, et tõepoolest oli äsja olnud ligi viie magnituudine maavärin. Kuid ka eestis on registreeritud maavärina laadseid olukordi, niiet minus hirmu see ei   tekitanud. Järgmisel
 hommikul istusin köögis, kui äkitselt hakkas tassis vesi liikuma. Vaatasin toas ringi, kuulsin, kuidas taldrikud hakkasid pesurestis kõlisema. Inimesed vaatasid üksteisele otsa, keegi ei lausunud sõnagi. Siis hakkasid juba mööbel ja aknad värisema. Värin kestis võrdlemisi kaua ning tegemist oli tugevama maavärinaga kui eelmisel päeval. See oli esimene kord kui tunnen maavärinat.

Gruusia sõdurite majake

Grupipilt

Teine postitus - Batumi

Tbilisi vaade

10 minutit pärast eelmise postituse valmimist astusin ma rongi peale, mis viis mind Batumisse ehk Gruusia edelaosas Musta mere kaldal asuvasse kuurortlinna. Ma ei olnud kunagi varem Mustas meres ujunud ja enne sügise lõplikku saabumist oli viimane aeg see ära teha. Rong alustas Tbilisist sõitu kell 23:30 ja jõudis varahommikul 7:00 Batumisse. Vagun ja kupee olid täpselt samasugused nagu  Tallinn-Moskva rongil. Samas kupees viibiv gruusia poiss rääkis, et ta onu töötab Eestis saatkonnas ja ainult imelikud lähevad veel praegu ujuma. Batumis läksime kohe hostelit otsima ning saavutasime eesmärgi üsna lihtsalt. Koht oli üsna imelik - majapidamine oli äärest ääreni täis voodinarisid, millelt jõllitasid unised eurooplased. Omanik oli vanem gruusia daam, kellel oli 2 täiskasvanud poega - üks oli grusiin ja teine oli asiaat. Nad magasid kolmekesi elutoas lahtikäiva diivani peal. Vaatamata huvitavale kooslusele oli hind enamvähem normaalne ehk 21 lari (10eurot). Kõik kukkusid kohe jalult uuesti magama ning alles päeva poole läksime sööma ja randa. Rand koosnes ainult lapikutest kividest ja lained olid mõnusalt suured. Imelik oli uuesti päevitama hakata, kui just oli eesti päevitus nagu ära kadunud. Vesi oli soe, aga ikkagi olime sel päeval ainsad ujujad. Järgmine päev oli juba rohkem rahvast. Nagu ma aru saan siis üritatakse Batumist (Bathumi) luua midagi sarnast nagu vanasti oli Suhhumi (Sukhumi), kuhu enam naljalt pääse, kuna asub Abhaasias. Batumis on kõik pooleli. Igalpool on suurejoonelised ehitusjärgus hooned, mille ette on kleebitud plakatid näitamaks, kuidas kunagi maja väljanägema hakkab. Ehitamist on tõesti palju. Kuid isegi pooleliolevad hooned on juba kaetud vägevate valgustitega, mis öö saabudes muudavad linna tõeliseks vaatamisväärsuseks. Kaugelt vaadates jätab Batumi tõelise suurlinna mulje, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et osad nn pilvelõhkujad on ainult terasvõred.

Käisime väga lahedas delfinaariumis. Batumi-reisil olin mina meie Tbilisi hosteli elanikest ainuke eestlane, kuid delfiinišõul istusid minu taga 3 eestlast. Tavaline küsimus tänavatel on heledapäistele inimestele: "otkyda või?" ja kui vastad "iz Estonii!" lähevad gruuslastel silmad tihti suureks ja neile meenub mingi jutt Eestiga seoses. Isegi kui tüdrukud mainivad, et nad on leedust, siis viivad grusiinid jutu kuidagi Eesti peale. Paljud neist olid nõukaajal Eestis sõjaväes. Batumis ütles mulle üks gruusia vanamees puhtas eesti keeles: "Tule siia? Ruttu, ruttu!" Ta isegi ei mäletand, mida see tähendas, aga lause oli siiani ilusasti meeles. Mainimist väärib ka veel Batumi botaanikaaed. Mina ootasin ühte klaasist maja, nagu Eestis botaanikaaiad välja näevad. Kuid tegelikult see endast üle 100 hektari suurust mägismaastikku, mis koosnes erinevatest maailmametsa piirkondadest. Näiteks: nüüd sisened Austraalia metsa, siit algab Himaalaja ning varsti paistab Mehhiko metsavöönd. 

Nüüd olen jälle tagasi Tbilisis. Mis siin vahepeal toimunud on? Kohtasin baaris väga lahedat kahte eestlast Kaupot ja Helenit. Eestlasele võib siin lihtsalt otsa vaadata, ja on kohe teada, et tegemist ei ole lätlase, ega soomlasega. Teiste vahetusõpilastega oli meie hostelis väike kokkusaamine ja tutvumine, aga kooli peal tegelikult heledad inimesed kõik juba üksteist ja ühise keele leidnud. Üks tüdruk on ameerikast, üks soomest, veel leedukaid, poolakaid. Siiamaani on Eesti üle tulnud ainult uhkust tunda, kuid sama päeva õhtul, kui läksime linna peale, sadas mulle kaela üks imelik tüüp: "Kuule sa oled Eestist, eks?" Tal olid kõõrdis silmad ja parajalt tüse kehaehitus. Ma teadsin kohe, et siit tuleb midagi imelikku, sest sellist kõõrakat ei saaks keegi usaldada. "Nojah, mis siis?" küsisin ma. "Kuule mees sa päästsid mu elu praegu!" visates samal ajal oma visiitkaardi lauale "tähendab ma olen väikeettevõtja ja ma pole ühtegi eestlast nädalaid kohanud, ma olen siin riigis eksinud, aita mind välja?" Nagu ma olen maininud liigub siin eestlasi iga nurga peal, niiet ta pidi mind pidama üsna lolliks. "Luba ma kannan raha su kontole ja sa võtad mu nimel välja, sa saad 100 lari kohe vahelt!" See kõlas nii labaselt, et ma tahtsin küsida, ega ta Nigeeriast tegelikult pärit pole? Tõusin kohe püsti ütlesin, ütlesin, et ei aitäh ma ei soovi osaleda sellises tehingus. Mees palus veel tükk aega, kuigi ma juba ammu ignoreerisin teda. Ta oli kadunud umbes 10 minutit, kui ta tuli tagasi ja ütles: "Kuule sa oled ikka tõeline persevest küll, hale pederast sa oled, ei aita teist eestlast hädast välja, ma olen kadunud mees, ja sina ei tule appi, ausalt mine perse, sa pole eestlane, tänud mitte millegi eest!" ... Nojah leidub igasuguseid, üldiselt on siiski kõik ülimalt positiivne, see oli lihtsalt minu esimene negatiivne emotsioon. Samal ajal kui mina Batumis olin, käisid teised eestlased Ida-Gruusia Kahheti piirkonnas (Kakheti), kus nad said jutu järgi osaks tõelisest gruusia supra´st ehk veinijoomisest ja pidulikust söömaajast. Kuid üldiselt olid nad õnnelik ka selle üle, et autosõidu lihtalt üle elasid.

Lõpetuseks mainin, et ma ei teadnud varem, et meil on hiired, kuid öösiti ei karda nad tähelepanu.   Mõned pildid varasematest päevadest :

Mstkhetas

Marioniga metroos

Voskoboinikovi nimi selges gruusia keeles väravalööjate nimekirjas

Esimene - Tbilisi, Mskhetha

See on siis minu elu esimene blogi sissekanne ning kohe Gruusia kohta. Tegelikult plaanisin juba varem siia kirjutada, aga alguses on ikka ajad kiired, seega hõlmab esimene sissekanne pikemat ajaperioodi kui järgnevad kirjutised. Tallinnast lahkusin lennukiga Tbilisi poole kell 23:40. Lend kestis 3 tundi, kuid ei tundunud pikk. Esimesest korda elus ei läinud mul kõrvad lennukis lukku maandumisel. Selle võis tingida Estonian Airi hea kvaliteet või põhjus, et minust vaid mõni iste eespool istusid Indrek Tarand, Juku-Kalle Raid ja Silver Meikar, kes tulid Gruusiasse valimisi vaatlema. Minust mõni iste tagapool istus Sten-Timmu Sokk, kes sellest hooajast otsustas jätkata oma korvpallikarjääri Tbilisi Olimpi  meeskonnas. Lennuki pealt maha tulles uuriti uuesti passid pingsalt läbi, vaadati kurjalt otsa, kuid juba hetk hiljem ulatati naerusuiselt mulle pudel veini. Kõndisin koguaeg Tiit Soku poja sabas, et mitte ära eksida, olgugi, et lennujaam ei olnud suur ja keeruline. Mind ootasid nimesildiga kaks tüüpilist grusiini, kes sõidutasid mu hostelisse. Vana Opel sõitis 120 km/h ja turvavööd puudusid, aga see on siin tavaline, ning pärast nägemast valimiste tähistamisega seotud sõidustiile, siis ei üllata mind enam miski. Eestlanna Marion oli juba ennast keset ööd ülesse ajanud, et mulle hosteli ukse peale tulla. Ta näitas mulle põhilised asjad kähku ära ja üldse olen ma talle väga tänulik, et ta aitas ka eelnevalt asju ajada. Esimene päev läksime kohe kõikide hosteli kaaslastega reisile Mskhetasse ehk vanasse Gruusia pealinna. Katsetasin ära nii metrooga, kuid ka ka marshutkaga sõitmise. Proovisin esimest korda hinkaale (khinkali) ehk gruusia üht kuulsamat toitu, mis kujutab endast suurt pelmeeni. Selle söömist ei ole ma pärast nädalat aega täielikult omandanud ja ikka suudan kõik ümbruse ära lagastada ja siis teised narrivad :). Meie hostel on täielikult 10 vahetusüliõpilase päralt. Mina olen kahe laheda slovakia poisiga oma toas ning ülejäänud seltskonna moodustavad 2 eesti ja 4 leedu tüdrukut ning üks sakslanna. Enamasti on majas ka grusiinlanna Nona, kes korraldab siinset majapidamist või pakub lihtsalt head seltskonda. Tagasivaadates on päevad ja sündmused segamini läind, kuid nüüdseks olen kaks korda käinud Tbilisi vanalinnas asuva Deda ehk gruusia ema kuju juures, sealhulgas sõitnud ka kiire rippraudteega, mis pakub Tbilisi linnatuledest fantastilise vaate.

Ühel päeval läksime slovaklase Ivaniga kahekesi otsima Kilpkonna järve (Kus Tba). Teine slovakkia poiss oli läinud vahepeal leedu tüdrukutega läinud Kazbeki mägedesse matkama. Vaatamata Ivani perfektsele venekeele oskusele suutsime siiski kuskile mahajäetud parki ära eksida, kuid õnneks ei kohanud me ühtegi kurja hulkuvat koera. Neid on siin kõikjal, kuid siiamaani on kõik väga leebed ja armsad olnud. Kuuma päikese käes lonkisime ühe mäe tippu, et ümbruskonnast parem ülevaade saada. Lõpuks mõistsime enamvähem, mis suunas peaksime liikuma, kuid palavuse tõttu hääletasime end auto peale, mis viis meid sihtkohta. Lootsime seal ujuda, kuid peale seda kui ma ühe korra vees käisin tuli üks mootorpaadiga on, kes vibutas sõrme. Gruuslased ütlesid, et järv on natuke must ja sellepärast seal ei ujuta, kuid seni ei ole ma mingit löövet saand. Iseenesest oli tegemist armsa kohaga, kuhu pidavat paarikesed kogunema. Nägime ka ise kaht särgita kuju vanas Ladas askeldamas. Ivaniga käisime ka kohalikku jalgpallimatši vaatamas. Nimelt mängib Dinamo Tbilisi meeskonnas eesti ründaja Vladimir Voskoboinikov, sellest oli tingitud ka huvi mängu vastu. Staadion oli ehitatud 55 tuhandele pealtvaatajale, kuid vaatamas oli umbes Kuressaare staadioni tribüüni jagu inimesi, kuid mulje oli ikkagi võimas. Üks grusiin suudab teha samapalju häält kui 50 eestlast. Siit saab kohe teha sujuva ülemineku järgnevasse teemasse - valimised.

Iga gruuslane otsustas 1. oktoobri õhtul autoga signaalitades läbi kesklinna sõita. Pilte sellest kõigest võis näha ka Postimehes. Kokku umbes 3 päeva järjest oli siin kõige levinumaks sõidustiiliks 2 inimest täielikult aknast väljas, kes lehvitasid suuri lippe, üks sõber katusel ja kaks tükki taga imeväel pagažnikul püsides, samal ajal kui auto kihutab 60-ne kilomeetrise tunnikiirusega. Mitmed tuhandeid tbilisilasi kogunes linna keskväljakule, et tähistada valimistulemusi. Poliitilise olukorra selgitamiseks võiks kirjutada eraldi sissekande, kuid üldjoontes peab nüüd juba 9 aastat presidendiametit pidanud Saakašvili ametipulga üleandma multimiljardärist Ivanishvilile.

Gruusias on elu põnev, ükski päev pole kellegi jaoks rutiin, kunagi ei tea inimesed, mida võib homne tuua. Kas jääb midagi jälle ära, lükkub edasi või sünnib hoopis spontaanselt. Üks kõige huvitavam asi siinse elu juures on uute inimestega kohtumine, kes on pärit hoopis teisest kultuuriruumist, kui enamus eurooplasi. Neil on omad väärtused ja lähemisnurgad elule. Peale grusiinlaste olen kohanud iraanlast, ameeriklasi, singapurlast, prantslast, indialast ja palju teisi rahvusesindajaid. Tänavatel võib üsna tihti kohata ka teisi eestlasi jutustamas, kuid seni ei ole ma niisama nende juurde teretama läinud. Jutt on vist suht pikaks läinud ja kui nii jätkan, ei viitsi keegi seda lugeda. Lõppsõnaks määran huvilistele ära kolme liiki hulguseid tänavatelt. Kassid, koerad ja mustlased. Arvasin enne, marutaudis koer võib olla neist kõige ohtlikum, kuid mustlane on midagi hoopis hullemat. Juba kolm korda olen pidanud käe külge rippuma jäänud mustlaslapse mitu meetrit kaasas vedama, kuni ta lõpuks lahti laseb. Nad magavad keset tänavaid, ujuvad purskaevus, hüüavad: "Give me money!!!" ning haaravad eurooplastelt ümbert kinni. Kokku olen siin nüüd viibinud nädal aega, Gruusia on vapustav maa, mis on täidetud väga heasüdamlike inimestega, kes on uhked on ainulaadse kultuuri ja kodumaa üle. Pilte ma ei jõudnud panna, kuna upload on nii aeglane, aga kindlasti täiendan.