 |
| Bakurianis päev enne matka borši söömas |
Peter soovis kangesti minna matkama.
Otsustasin, et lähen kaasa, vaatan ja õpin slovakilt, kuidas mägedes
käituda. Sõitsime Bakuriani suusakuurorti. Kaugustes olevad mäetipud olid lumised, kuid muidu oli lihtsalt maa härmas ja veelombid jääkaanega kaetud. Linnas
pole veel ühtegi suusaturisti, kõik seisab tühjana. Maršutka peal kohtasime
ühte naist, kes omas Bakurianis hostelit. Läksime koos tema juurde.
Ta ütles, et nad ootavad abikaasaga üht turistigruppi Jaapanist, mis peaks varsti saabuma. Majja astudes pakkus abikaasa meile kohe oma televiisorist Bruce Lee
filmi vaadata, mille ta oli jaapani turistide jaoks valmis pannud. Kindlasti
veidi rassistlik lähenemine jaapanlastele, aga armas iseenesest. Veel enne
magamaminekut jääkülmas toas, avastasime Peteriga, et vaatasime kaarti veidi
valesti ja planeeritud matk on arvatud 12 km asemel hoopis 25 km.
Matkaraamatu arvestuste kohaselt peaks see võtma aega 9 tundi. Otsustasime kohe
esimeste päikesekiirte saatel teele asuda, kuna iga minut päevavalgust oli arvel. Hommikul oli kõik jäätunud ja härmas,
kuid päeval läks päris soojaks. Tegemist ei olnud märgistatud matkarajaga, tuli
minna lihtsalt ilmakaarte järgi läbi mägimetsa. Teekond koosnes põhimõtteliselt
4st
checkpoint´ist: Andeziti küla,
Thori küla, Dabatszvali järved ja Chobiskhevi küla. Matkaraamat hoiatas: „Abi
palumisel, ärge usaldage mehi nimega Levan!“. Kui esimese külani viis veel
autotee, siis järgmine küla, Thori, asus juba 10 km kaugusel viimasest
autoteest. Sinna jõudmiseks oli 2 võimalust: jalutada või ZIL-131, millel olid
ketid ümber rataste. Küla rajati 200 aastat tagasi ukrainlaste poolt ning oli
säilinud tänapäevani enamvähem samasugusena. Elanike eluolu ei olnud suurt
muutunud. Kõik inimesed, keda olime kohanud nägid väga vanad ja väsinud välja,
kuigi paljudel olid väiksed lapsed käevangus. Üks naine tundus isegi täiesti
kindlalt rase, kuigi nägi välja umbes 50-aastane. Raske elu oli jätnud oma jälje.
 |
| Laisad sead ja ZIL-131 |
Küsisime tihti kohalike käest teed, sest teine pool
teekonnast leidis aset asustuseta piirkonnas. Loomulikult puuduvad nendel keskaegsete
elukommetega inimestel igasugused arusaamad vahemaadest ja ka enda kodukoha
kaarti nägid paljud vist esimest korda. Aga sellega olime juba leppinud, õnneks on alati kõik väga sõbralikud ja külalislahked. Pärast Thori küla, otsides järvi, polnud me juba mitu tundi inimesi näinud ja tundus üsna kõhe jätkata tundmatus suunas. Äkitselt ilmus pika rohu vahelt välja koer. Välimuse järgi oli näha, et
tegemist ei ole hulkuva koeraga. Ta tuli üsna lähedale ja lidus siis jälle
kaugusesse, kus teda ootas püssiga mees. Arvasin, et tegemist on metsavahiga,
kuid oli hoopis jäneseid jahtiv jahimees. Tema käest saime
just hädavajaliku informatsiooni, kuna muidu oleksime vales suunas liikunud.
Leidsime kaunid järved. Jõudsin selgusele, et mäestikust alla minna on hoopis tülikam
kui ülesse. Kõik liigesed hakkavad valutama, kuna põruvad koguaeg üksteise
vastu, eriti põlved. Kui lõpuks järgmise asulani jõudsime, olime mõlemad üleni
porised, kuid tunne oli hea, sest ligi 30-kilomeetrine teekond mägedes, mida algul sai kardetud, sai lõpuks
edukalt läbitud. Järgmised 3 päeva olin täielik invaliid.
 |
| Eestlased |
30. Novembril oli Eesti saatkonnas vastuvõtt.
Külla olid oodatud kõik eestlased Gruusias ja grusiinid, kellel on olnud
tihedad suhted Eestiga. Kohale oli tulnud ka päris palju Tartus õppinud
vahetusõpilasi. Enamik olid alles hiljuti vahetusprogrammilt naasnud, kuid oli
ka vanemaid, kes kandsid nõukogudeaegset teklit. Mõned oskasid isegi eesti
keelt rääkida. Inimesi oli kuskil 70ne ringis. Korraldati viktoriin ja anti
palju maitsvat eesti toitu. Mul oli just eksam samal ajal kui vastuvõtt algas,
seega hilinesin kuskil tund aega. Mul oli aadress paberi peale üles kirjutatud,
aga taksojuht ei osanud eriti ladina tähti lugeda. Saatkond asub ühe väikse
tänava peal, sellepärast on seda raske leida. Otsisime koos taksojuhiga õiget
kohta kuskil 20 minutit, küsitledes tänavapealseid inimesi, kuni lõpuks
märkasin eesti lippu lehvimas. Oli tore jälle suurema hulga eestlastega koos
olla, kellega sai kodustest asjadest rääkida.
