Batumi |
Nagu öeldud sai siis ootas jälle ees reis Gruusia
teise otsa Batumisse. Seekord proovisime, kuidas oleks seda vahemaad läbida
maršutkaga. Rongiga läks aega 9, aga maršutkaga kõigest 6 tundi. Samas on
mõlemal liiklusvahendil omad plussid ja miinused. Gruusia rongirööpad on nii
viltused, et öö läbi väga umbses kupees rappuda pole kuigi mugav. Maršutkajuhid
kipuvad aga jälle kihutama ja mägedes tiirutades võtab vahest südame läikima.
Õnneks oli juht kaasavõtnud oma vägevaimad hitikogumikud, mille saatel läks
reis libedalt. Vene disko ja Boney M´i kuumad rütmid tekitasid lapsepõlve tunde.
Eriti just Batumi maršutkad näevad välja nagu liikuvad diskopallid – nad on
kaunistatud eri värvi LED-valgustitega ja muusika on tihti põhjas. Esimese
peatuse tegime riigi keskpaigas asuvas Kutaisi linnas. Linna teeb eriliseks
fakt, et nüüdsest asub siin parlamendihoone. Gruusia on killustunud
autonoomseteks või autonoomsuse poole kalduvateks piirkondadeks, seega on
tähtis jagada võimuüksusi riigi peale laiali, kuna kõik kipub kalduma itta ehk
Tbilisisse. Kui Tbilisi on oma 1,3 miljoni elanikuga 3 korda suurem kui
Tallinn, siis suuruselt järgmised linnad on kõigest Tartu suurused – kõik
tulevad pealinna paremat elu otsima. Grusiinid kurdavad küll, et suure klaasist
mullikujulise parlamendihoone on Saakašvili mõttetu laristamine, kuid siiski on
muutusi näha. Vaid mõned aastad tagasi oli Kutaisis ainult tehased ja suur
magalarajoon, nüüd on tekkinud teatrid, kinod, muuseumid ja muud meelelahutus-
ja turistiatraktsioonid.
Kutaisis
käisime kohalikus Jurassic Parkis ehk metsatukas, kus oli näha kivistunud
dinosauruste jalajälgi. Leidsin ka mõned pirakad „koogid“, võib-olla kuulusid
need ka dinosaurustele. Sain ka teada, et Gruusia oli esimene piirkond Euroopas, kuhu rändasid varaseimad homo erectus´ed. Võrreldes eelmise korraga, ma Batumis otseselt midagi
uut ei märkand. Linn oli suvehooaja lõppedes nukraks ja tühjaks jäänud.
Kesksuvel ei pidavat saama sammugi astuda, sest kõik tänavad kubisevad
inimhordidest. Me ööbisime gruusia tüdruku Keti vanaema juures, kes juhtumisi
pidas hostelit. Vanaema tegi ise kõigile süüa. Proovisime erinevaid koduseid
versioone gruusia toitudest. Veendusin, et gruusia vanaemad on väga sarnased
eesti vanaemadega. Ta tiirutas ümber meie ja kamandas: „Võtke juurde, võtke
juurde, pange suhkrut juurde, te olete nii kõhnad, te olete nii tagasihoidlikud,
võtke juurde, võtke juurde!“ Päevadel oli sooja kuskil 25 kraadi ja päikese
käes hakkas üsna palav. Õhtul hakkas aga tõeline troopiline vihmahoog. Äike ja
kõuemürinad olid kõrvulukustavad ja vihma sadas tõepoolest oavarrest. Elekter
ja soe vesi läksid ära.
Reedel
otsustasin minna gruusia Veronasse ehk kohalikku armastuslinna Sighnaghisse.
See asub riigi idaosas. Saakašvili on
linna viimaste aastatega täielikult renoveerinud ja muutnud ta suureks
turistiatraktsiooniks. Linnal oli peaaegu täielikult säilinud 4km keskaegset
linnamüüri koos 23 torniga. Ta asub mäe otsas ning seega peaksid vaated olema
kaunid. Kahjuks oli sel päeval just paks udu linnale laskunud. Ilusa ilmaga
peaks kõrgematest tornidest nägema lausa Dagestani. Minule jahe mägedeilm ja
niiske udu meeldisid, sest lõpuks võisin tunda sügis-tunnet südames. Kui
Batumis võis külateede ääres korjata mandariine, siis Sighnaghis korjasin puu
otsast granaatõunu, mis muidu on päris kallid. Paljudel majadel on ka
hurmaapuud peaaegu küpsete viljade raskuse all lookas. Tegin vea, kui üritasin
toorest hurmaad süüa. See peab olema peaaegu punane ja äärmiselt pehme vastasel
juhul juhtub järgmine stsenaarium – kogu suu tõmbub kuivaks, huuled jäävad
kinni, hambad krigisevad, suus on mahl, mis paneb neelatama, aga miski ei liigu
alla, kõik jääb kurku kinni, isegi pärast poolt tundi võisin tunda, kuidas
midagi on siiski kuskil poolel teel söögitorus. Sighnaghis asub ka Püha Nino
haud. Nino oli tüdruk, kes 4.saj tõi ristiusu Gruusiasse. See on nende jaoks
suur asi, sest ümberringi on ajalooliselt alati moslemid neid survestanud,
seega on ristiusk olnud kui vabastus. Kuna bussi lahkumiseni pealinna oli üks
tund aega, siis läksin kohalike lastega jalkat mängima. Nad olid väga õnnelikud
ja vaatasid koguaeg suurte silmadega otsa ning jalkat mängisid samuti väga
hästi.
Kass, kes magas kuusepuu otsas |
Pühapäeva
hommik oli Tbilisis väga külm. Meil polnud veel kütet sisse lülitatud. Kuidagi
jäi Peteriga plaan teha hommikusöögiks kana. Ta ostis turu pealt äsjatapetud
kana. Lootsime, et kana on ikka puhastatud, kuid ei, kõik oli veel olemas. Eemaldada
tuli jalad, kael, kogu sisikond, Googel aitas kindlaks määrata, mis võib miski
organ olla. Ahjuga oli teine probleem. Keegi ei julge seda kasutada, sest kord
oli meil väike tulekahju juba seal. Tegemist on kõige vanema gaasipliidiga,
mida ma olen näinud. Ahjul on ainult üks režiim – tuli. Isegi leegi suurust ei
anna reguleerida. Kana erines totaalselt supermarketite omadest, millel on suur
rind ja palju liha. Tollel oli äärmiselt paks nahk ja liha hoopis teistsugune.
Jahe ilm, ahjukana aroom – kogu see hubane tekitas mul tahtmise jõululaule
lasta. Nende saatel oli tunne mõnus, aga samas hakkas ka kahju, et ma ei saa
see aasta enda kodus jõule vastu võtta.