"Viies" - Kutaisi, Batumi, Sighnaghi

Batumi

Nagu öeldud sai siis ootas jälle ees reis Gruusia teise otsa Batumisse. Seekord proovisime, kuidas oleks seda vahemaad läbida maršutkaga. Rongiga läks aega 9, aga maršutkaga kõigest 6 tundi. Samas on mõlemal liiklusvahendil omad plussid ja miinused. Gruusia rongirööpad on nii viltused, et öö läbi väga umbses kupees rappuda pole kuigi mugav. Maršutkajuhid kipuvad aga jälle kihutama ja mägedes tiirutades võtab vahest südame läikima. Õnneks oli juht kaasavõtnud oma vägevaimad hitikogumikud, mille saatel läks reis libedalt. Vene disko ja Boney M´i kuumad rütmid tekitasid lapsepõlve tunde. Eriti just Batumi maršutkad näevad välja nagu liikuvad diskopallid – nad on kaunistatud eri värvi LED-valgustitega ja muusika on tihti põhjas. Esimese peatuse tegime riigi keskpaigas asuvas Kutaisi linnas. Linna teeb eriliseks fakt, et nüüdsest asub siin parlamendihoone. Gruusia on killustunud autonoomseteks või autonoomsuse poole kalduvateks piirkondadeks, seega on tähtis jagada võimuüksusi riigi peale laiali, kuna kõik kipub kalduma itta ehk Tbilisisse. Kui Tbilisi on oma 1,3 miljoni elanikuga 3 korda suurem kui Tallinn, siis suuruselt järgmised linnad on kõigest Tartu suurused – kõik tulevad pealinna paremat elu otsima. Grusiinid kurdavad küll, et suure klaasist mullikujulise parlamendihoone on Saakašvili mõttetu laristamine, kuid siiski on muutusi näha. Vaid mõned aastad tagasi oli Kutaisis ainult tehased ja suur magalarajoon, nüüd on tekkinud teatrid, kinod, muuseumid ja muud meelelahutus- ja turistiatraktsioonid.

            Kutaisis käisime kohalikus Jurassic Parkis ehk metsatukas, kus oli näha kivistunud dinosauruste jalajälgi. Leidsin ka mõned pirakad „koogid“, võib-olla kuulusid need ka dinosaurustele. Sain ka teada, et Gruusia oli esimene piirkond Euroopas, kuhu rändasid varaseimad homo erectus´ed. Võrreldes eelmise korraga, ma Batumis otseselt midagi uut ei märkand. Linn oli suvehooaja lõppedes nukraks ja tühjaks jäänud. Kesksuvel ei pidavat saama sammugi astuda, sest kõik tänavad kubisevad inimhordidest. Me ööbisime gruusia tüdruku Keti vanaema juures, kes juhtumisi pidas hostelit. Vanaema tegi ise kõigile süüa. Proovisime erinevaid koduseid versioone gruusia toitudest. Veendusin, et gruusia vanaemad on väga sarnased eesti vanaemadega. Ta tiirutas ümber meie ja kamandas: „Võtke juurde, võtke juurde, pange suhkrut juurde, te olete nii kõhnad, te olete nii tagasihoidlikud, võtke juurde, võtke juurde!“ Päevadel oli sooja kuskil 25 kraadi ja päikese käes hakkas üsna palav. Õhtul hakkas aga tõeline troopiline vihmahoog. Äike ja kõuemürinad olid kõrvulukustavad ja vihma sadas tõepoolest oavarrest. Elekter ja soe vesi läksid ära.

            Reedel otsustasin minna gruusia Veronasse ehk kohalikku armastuslinna Sighnaghisse. See asub riigi idaosas.  Saakašvili on linna viimaste aastatega täielikult renoveerinud ja muutnud ta suureks turistiatraktsiooniks. Linnal oli peaaegu täielikult säilinud 4km keskaegset linnamüüri koos 23 torniga. Ta asub mäe otsas ning seega peaksid vaated olema kaunid. Kahjuks oli sel päeval just paks udu linnale laskunud. Ilusa ilmaga peaks kõrgematest tornidest nägema lausa Dagestani. Minule jahe mägedeilm ja niiske udu meeldisid, sest lõpuks võisin tunda sügis-tunnet südames. Kui Batumis võis külateede ääres korjata mandariine, siis Sighnaghis korjasin puu otsast granaatõunu, mis muidu on päris kallid. Paljudel majadel on ka hurmaapuud peaaegu küpsete viljade raskuse all lookas. Tegin vea, kui üritasin toorest hurmaad süüa. See peab olema peaaegu punane ja äärmiselt pehme vastasel juhul juhtub järgmine stsenaarium – kogu suu tõmbub kuivaks, huuled jäävad kinni, hambad krigisevad, suus on mahl, mis paneb neelatama, aga miski ei liigu alla, kõik jääb kurku kinni, isegi pärast poolt tundi võisin tunda, kuidas midagi on siiski kuskil poolel teel söögitorus. Sighnaghis asub ka Püha Nino haud. Nino oli tüdruk, kes 4.saj tõi ristiusu Gruusiasse. See on nende jaoks suur asi, sest ümberringi on ajalooliselt alati moslemid neid survestanud, seega on ristiusk olnud kui vabastus. Kuna bussi lahkumiseni pealinna oli üks tund aega, siis läksin kohalike lastega jalkat mängima. Nad olid väga õnnelikud ja vaatasid koguaeg suurte silmadega otsa ning jalkat mängisid samuti väga hästi.

Kass, kes magas kuusepuu otsas

            Pühapäeva hommik oli Tbilisis väga külm. Meil polnud veel kütet sisse lülitatud. Kuidagi jäi Peteriga plaan teha hommikusöögiks kana. Ta ostis turu pealt äsjatapetud kana. Lootsime, et kana on ikka puhastatud, kuid ei, kõik oli veel olemas. Eemaldada tuli jalad, kael, kogu sisikond, Googel aitas kindlaks määrata, mis võib miski organ olla. Ahjuga oli teine probleem. Keegi ei julge seda kasutada, sest kord oli meil väike tulekahju juba seal. Tegemist on kõige vanema gaasipliidiga, mida ma olen näinud. Ahjul on ainult üks režiim – tuli. Isegi leegi suurust ei anna reguleerida. Kana erines totaalselt supermarketite omadest, millel on suur rind ja palju liha. Tollel oli äärmiselt paks nahk ja liha hoopis teistsugune. Jahe ilm, ahjukana aroom – kogu see hubane tekitas mul tahtmise jõululaule lasta. Nende saatel oli tunne mõnus, aga samas hakkas ka kahju, et ma ei saa see aasta enda kodus jõule vastu võtta.     

Neljas - Tbilisi

Vaade magalarajoonile Tbilisi Sea juurest.

 Nüüd olen Gruusias olnud juba kuu aega. Tunnen, et vene keel läheb koguaeg paremaks, selle üle on mul kõige parem meel. Viimase nädala jooksul on Tbilisis nähtud väga huvitavaid ja absurdseid asju. Üks nendest momentidest oli Bera kontsert. Kes on Bera (tema pilt)? Miljardärist peaministril Bidzina Ivanisvhilil on 4 last. 2 nendest on albiinod. Bera Ivanishvili on 18-aastane albiinost räppar, kes oma isa majandusliku toetusega on teinud endale kallid muusikavideod ja reklaamid ning on selle kaudu saavutanud üleriigilise tuntuse. Tema lumivalged juuksed hakkavad silma reklaamplakatitel linnatänavatel ja internetis. Tema üks vaimuüllitis kannab pealkirja „Georgian Dream“. Niimoodi nimetas ka tema isa oma kuu aega tagasi võidukaks osutunud partei. Tänutäheks edukate valimiste eest otsustas Ivanishvili grusiinidele kinkida oma poja tasuta kontserdi. Sündmus leidis aset kõige suuremal jalgpalliväljakul. Vaatepilt, mis kontserdile minnes avanes oli müstiline – Inimesed kõndisid hordidena autoteedel, metroo oli rahvast umbes. Staadion on kohutavalt suur, kuid siiski oli see pilgeni inimestest pungil, mitte kuidagi ei pääsenud isegi piiluma, mis all laval toimub. Suure trügimise järel võttis tohutu rahvamassi nägemine mind tummaks. Inimhulk meenutas mulle Harry Potteri vist neljandas osas toimunud lendluudpalli maailmameistrivõistlusi. See oli tõeline ajupesu massidele. Kuidas mitte armastada oma peaministrit, kui ta jagab tänavatel tasuta T-särke ja korraldab suurejoonelisi kontserte. Lõpetuseks oli ka 15 minutiline vägev ilutulestik, mida ma kuulsin juba kodus olles, sest gruusiakeelset räppi ei kannata väga üle poole tunni. Arvatakse, et kohal käis tugevalt üle 100 tuhande inimesi. Eesti Madonna kontseril käis 70 tuhat inimest, Metallica rekordilisel kontserdil 78 tuhat pealtvaatajat. Ivanishvili plaan töötas 100-protsendiliselt.

Väävlisaunade tagant avanev vaatepilt 

Kosk keset vanalinna

Külastasin vahepeal ka Tbilisi loomaaeda. Tean, et paljudele ei meeldi loomi näha vangistatuna. Siinne loomaaed on sellistele inimestele tõeline õudusunenägu. See asub suhteliselt keset linna, täpselt kiirteede viaduktristmiku kõrval. Mõned aastad tagasi, kriisiaegadel, kui ka grusiinidel endil olid kõhud tühjad, olevat loomad kannatanud üpriski palju. Nüüd on olukord parem, kuid siiski ei sooviks siukest elukohta ühelegi eluvormile. Ilusama mälestuse sain jalgpallimatšilt, mida jälgisin VIP loožist. Nimelt saab eesti saatkond tasuta pileteid Tbilisi Dinamo mängudele, kuna nende kaudu on paljud grusiinid saanud Eestisse mängima. Saatkonna üks töötaja teatas, et tal on piletid tulevaseks mänguks ja nii istusimegi mõne aja pärast eestlastega luksuslikel istmetel, nautides nöbgu kõrvale tasuta sööke, magustoite ja jooke. 

Käes oligi juba oktoobrikuu lõpp ja selle jättis eredalt meelde Halloweeni öö. Otsustasime kõikide tuttavate Tbilisi international inimestega korraldada Halloweeni peo. Enamuste jaoks oli see esimene sellelaadne üritus, kuid ameerika vahetusõpilane selgitas ära kõik reeglid, kombed ja talitused. Lõpuks oli meil hostelis kokku kuskil 30 inimest, kes said kõik omavahel ilusasti läbi. Kuulda sai huvitavaid lugusid teiste kogemustest. Grusiinid rääkisid, et 3 aastat tagasi peksti Halloweeni tähistavad noored tänaval läbi. Maruusklikud seostavad sellist morbiidset püha loomulikult satanismiga, seega on konflikte esinenud palju. Kuid linnapeal oli näha hulganisti kostüümides inimesi, nii et läänelikud mõtteviisid on jõudnud paljudeni. Baaris, kuhu pärast peolised suundusid, puhkes suur kaklus. Põhjuseks polnud vist midagi religioosset, vaid pigem lihtsalt väga purjus inimesed. Igatahes lendas ühel hetkel suur rusikas mu kõrval seisnud grusiini näkku. Mees ei jõudnud veel hoobist pikaligi kukkuda, kui uus tabamus tabas teda otse hambusse. Ümbritsevad mehed hüppasid kõik üksteisele kallale, mitmed inimesed peksid ühte meest põrandal, osad loopisid niisama toole kaklejate suunas. Tundus, et mõned ei teadnud, mille üle võitlus käib ja tahtsid lihtsalt jõudu proovida. 

Tbilisi Sea-kandi kohalikud spordimehed võrkpalli tagumas

Homme ootab ees retk taaskord Batumi poole. Külastame ka Kutaisi linna, kuhu kolis Gruusia parlament, ning väiksemaid vaatamisväärsusi Batumi ümbruses. Reisi korraldavad kohalikud Erasmuse organisatsiooni juhid, seega saab olema huvitav, kuna ju nad siis teavad, mida näidata J, ma loodan.

Jalkpalliväljaku VIP loožis 

Vanalinn ja Narikala kindlus